Mida rohkem sakslaste edasitung Venemaal takerdus, seda elavamaks muutus partisanide tegevus. Küladest tuli teateid relvastatud meeste kohta, kes käivad toitu röövimas. Sain käsu minna oma jaoga (12 meest) Zaozerje külla rahvast julgestama. Kohale jõudes selgus, et Zaozerje on ingeri asula nimega Järvenpää. Inimesed kurtsid partisanide jultumuse üle: tulevad päise päeva ajal ja võtavad neilt või viimase toiduraasu. Isegi külavanema siga viidud köieotsas kaasa. See sibanud bande ees ja röökinud venelastega võidu: Jesli zavtra voinaa... (Homme sõda kui on) ning kadunud järve taha metsa.
Külarahvas oli meie vastu sõbralik. Ütlesid: „Terve tuloa viron pojad,“ ja naeratasid, nagu oleksid ootamatult kohanud kaugeid sugulasi.
Sõda oli Järvenpääst kaarega mööda läinud. Hooned olid terved. Ainus ehitustegevus toimus surnuaias. Seal, kaskede ja mändide vahel, taastati kunagi lammutatud pühakoda. See oli sibulkupliga „pravoslavnõide“ (õigeusklike) kirik.
Jaotasin poisid perede vahel ära ja panin kahemehelise patrulli külavahel käima. Asjad joones, jäin Berthold Vooga juttu ajama. Ta oli teistest alluvaist pisut nutikam ja määrasin ta enda asendajaks. „Leht kirjutab“, ütlesin Bertholdile, „et Punaarmee selgroog on murtud ja rahu idarindel saavutatakse enne jõule, nagu füürer sõda alustades lubas. Mis tööd sa hakkad koju jõudes tegema?“ Voo keskmisele pojale tööküsimus raskusi ei valmistanud. „Mu vanamees on Võrus maaler. Ma hakkan teda aitama. Päeval lasen pintslil käia ja õhtul laulan „Kandle“ segakooris „Kuldrannakest“. Tule ka Võrusse! Kuskil pole nii ilusaid tüdrukuid kui „Kandles“, meelitas ta mind.“ Kuid mul olid teistsugused plaanid. Olin poolharitud poiss ja uhkustasin: „Ainuke ala, mis mind huvitab, on antropomeetria.“ Berthold nõustus minuga, kuid küsis samas: „Mis amet too on?“ Jõudsin vaevalt puudutada rassiteaduse põhialuseid, kui kaaslane muutus kärsituks ja tahtis teada, mis tõugu tema on. Koolis olin olnud tegev antropoloogia huviringis ning olin igati pädev tema soovi täitma. Vaatlesin teda eest ja profiilis ning konstateerisin: „Sa oled blond ja silmamõõdu järgi otsustades 178 cm pikk. Need on põhjarassi tunnused. Aga, mu sõber, sul on pisut esiletikkuvad põsesarnad ja laiavõitu pea. Need tõutunnused on pärit idast, meie Uurali algkodust. Sealt kandist on pärit ka meie kaunis emakeel. Sa kuulud põhjarassi mõningate idabalti tõu tunnustega.... Viis marka palun! Ingerlasi, ehk isureid, on rassiliselt vähe uuritud,“ jätkasin oma lemmikteemat. "Kavatsen võtta nende seast paarikümnel inimesel peaindeksi ja saata andmed Tartu Riiklikku Ülikooli dotsent Ariste nimele. Tema tegutseb seal selliste asjadega.“ Märkasin Bertholdi kasvavat huvi antropomeetria vastu. „Misasi see peaindeks on?“ tahtis teada. „Peaindeksi saad, kui jagad pea laiuse pea pikkusega. Selleks on vaja need mõõta.“ Ütlesin „nägemiin“ ja tegin minekut.
Oma asukohta jõudes kuulsin perenaist köögis koperdamas. Miks mitte alustada temaga, olin õhinat täis ja läksin kööki. Nihutasin tabureti talle lähemale ja ütlesin: „Zadite pozhaaluista!“ Naine vaatas mind ebamäärase pilguga, kuid istus nagu nõutud. Siis juhtus midagi ootamatut. Jõudsin vaevu puudutada ta pead, kui katsealune üles kargas ja mu köögist minema kihutas.
Läksin välja. Alles nüüd mõistsin, et enne mõõtmist pidanuks ma talle selgitama peaindeksi mõistet ja võtmisviisi. Aed oli õites, ilus kui kauni välimusega mõrsja, aga kauaks mind siin on? Vahekord on kaputt. Istusin murelikult pakule. Mõne aja pärast ilmus peremees kalakoti ja aerudega. Ütlesime „terve“ ja ta läks tuppa. Rahunesin maha. Köögis ei juhtunud ju tegelikult midagi, mille pärast pahuksis olla. Aga — kus sa sellega! Minutit viis hiljem kääksus tare uks, ärritunud majaomanik tuli minu juurde ning lausus vene keeles: „Naine kaebas mulle, et olite läinud kööki ja näidanud tema vastu mehelikku huvi. Minu majas on selline teguviis keelatud!“ Olin hullemini õnge otsas, kui arvasin. Peaindeksist ei taipaks see mees midagi. Tuli leida lihtsam pääsetee. „Gospodin Kesänen,“ alustasin, „teie naine andis mulle mõni päev tagasi keedumuna. Vastutasuks mõtlesin kududa talle sooja mütsi. Peamõõdu võtmiseks ma ta juurde kööki läksingi.“ Kesänen mõmises, et oli saanud portsu kalu ja läks kööki sööma.
Mina ei tahtnud tuppa minna, hakkasin peenart rohima. Juunikuu päike oli veel nii kõrgel, et peegeldus vastu halli majakese neljaruudulist akent.
Mälestuskilde Ingeri külast
Meelejahutus | 16 Dec 2005 | Herman PallasEWR
Meelejahutus
TRENDING
