Kotkajärve on olnud koduks Toronto skaut- ja gaidlipkondadele, kes korraldanud seal lugematuid laagreid suvel ja talvel ning püstitanud püsiehitused metsakodudena aastaringseks kasutamiseks. Kuid Kotkajärve metsaradu on tallanud tuhanded eesti poisid ja tüdrukud mujalt nii Kanadast kui teistest riikidest, viimasel aastakümnendil ka okupatsioonist vabanenud kodumaalt.

Väikeste väljaspool Torontot tegutsenud gaid- ja skautüksuste liikmete muljeid Kotkajärvelt kirjeldab St. Catharines’i gaidlipkonna „Merilinnud“ kauaaegne juht gdr. Saima Varangu.

Varem, umbes 1970 a. oli noortetegevust ka väljaspool Torontot väiksemates linnades. Suveti said nad omavahel kokku väiksemates laagrites nagu Seedriorul. Laagrite korraldajad olid siis Hamiltoni lipkonnad ja kutsusid noori kokku Londonist, Kitchenerist, St. Catharines'ist ja isegi Buffalost. Nii oli lõbusam. Kuid ikkagi olid pered väikesed, igaüks tundis igaühte. Kui aga tuli kutse osa võtta Toronto juhtide poolt korraldatud Kotkajärve suur- ja maailmalaagritest, läksid noorte silmad suureks, eriti M-L „Kotkajärve“ 1000-pealises laagris 1972.a. — kas nii palju on eestlasi, küsiti.

•
Kotkajärve laagrid on olnud väljaspool Torontot noortele eriliselt kogemusterikkad. Loodus ise on võimas, maa-alad suured, järvedega. See võimaldas sooritada pikki matku, õppida rikkalikust valikust metsatarkusi. Tegevus hoopis mitmekesisem ja ka müstilisem. Mäletan, kuidas noored gaidid olid öövalves ja kartsid. Mida? Hääli. Kunagi ei olnud nad niisugust konnade kontserti kuulnud, mis Sääsesilla juurest tuli. Arvasid, et on karud. Gaidide väljakule toodi kord urikivi. Selle ümber sai huvitavaid jutte põimida. Ja kokakunsti erikatsed tuli tõesti keset metsa ära korraldada.

•
Enne suuremaid laagreid võeti osa laagri eeltöödest ja talgutest. On meeles, kuidas siis käisid varakevadised võitlused mustade kärbestega. Neid siis lõuna pool veel ei olnud. Selle eest aga sügisesed AK-d ja nõupidamised toimusid lausa kullas ja purpuris. Kotkajärve õhtune taevas on eriti särav. Seda põhjamaa taevast imetlesid Austraalia noored, kes esmakordselt nägid Suurt Vankrit jt. tähekogusid. On veel endalgi meeles üks kojusõit, kus kogu teed metsast välja juhtis Suur Vanker mu ees.

•
Gilwelli ehk metsamärgi kursuse viimane lõke oli just lõppenud. Laulud lauldud, naljad naerdud ja tuli kustutatud. Olime teel kesköö metsakirikusse. Õhtu oli pilkane pime. Mõnel tuli veel midagi naljakat meelde — kihinat, kahinat. Taskulambid näitasid teed. Metsakirikusse jõudes avanes haarav pilt. Keset pimedat metsa suur kasepuust rist valgustatud küünaldega, mis asetsesid põikpuust altaril. Ümberringi tihedad kuused seinteks. Looduse pühakoda. Kogunesime tihedalt altari ette, et kuulata õpetaja sõnu. Ei olnud enne märganud, et eemalt kostis kõuemürinat. Vahetevahel lõi välkugi, valgustades kuuskede tippe, mis eraldusid tumedast taevast. Õpetaja kõne oli vaikne. Mürin tuli ikka ligemale ja kuuskede latvu oli aina selgemini näha. Äkki kostis järvelt kauri karjatust nagu appihüüdu, siis teine ja kolmas. See läks luust ja lihast läbi. Ja siis raksatas äike otse pea kohal. Taevaluugid avanesid ja vihma kallas alla. Anti korraldus ära minna varju alla.

Paljude teiste öiste kirikute hulgast on just see metsakirik meelde jäänud. Selles kõneles Kõigevägevam kõige selgemini looduse kaudu.

Märkmed: