Muusikalisi mälestuskilde Lembit Avessonist pakub Eesti Kunstide Keskus pühapäeval, 26. aprillil Agricola kirikus, Vana-Andrese koguduse uues eluasemes sümfooniakontserdiga Viljar Puu Weimanni juhatusel ja mitme tuntud solisti osavõtul. Avessoni kõrval esitatakse ka Kaljo Raidi ja Roman Toi heliloomingut.
Juubilar Lembit Avessoni, kel käesoleva aasta jaanuaris täitunuks 90 eluaastat, on palutud tutvustada siinkirjutajal. Lugeja lahkel loal loobun traditsioonilisest kiidukõnest, kus pedantse täpsusega üles loetud kõik juubilari saavutused, tunnustused ja teaduslikud kraadid. Lembit ei andestaks seda mulle iial.
Mul on aga aastakümnete vältel olnud võimalik vaadelda Lembit Avessoni isikut vähemalt viie eri nurga alt, tutvuda tema karakteri tahkudega. Kõiki neid tahke sooviksin tänases kirjutises valgustada. Ehk on eelseisva kontserdi kuulajail sellest mõnevõrra abi.
Organist Lembitu kohta peab ütlema, et ta tundis oma instrumenti väga põhjalikult. Olgu jutt oreli ajaloost, konstruktsioonist või eri tüüpidest, ta võis oma teadmistega kuulajat hämmastada. Registratsiooni erivarjundeid tundis peensusteni. Pidagem silmas, et organist on ainsa interpreedina just selle omaduse tõttu ettekande ajal loominguprotsessis, ettekantavat pala sobivalt „orkestreerides“. Koraale mängis ta elavas tempos, venitamist ei sallinud. Oli suuteline vabalt transponeerima, kuid pahatihti keeldus seda võimet kasutamast. Tegi osale kogudusest veidi ülekohut, armastades kõrgeid tessituure, et laul paremini kõlaks.
Õpetajana oli Lembit asjalik ja heatahtlik, samas mõnevõrra range. Toetas oma õpilast igakülgselt, kuid kui märkas viimases leiget suhtumist, rauges temagi ind ja huvi. Võis oma pealiskaudse õpilasega leppida, kuid täielikku andestamist ei järgnenud.
Koorijuht Lembituga andis tavalisel eesti lauljal harjuda. Ta vihkas häälepartiide õpetamist, tegi seda vaid erandjuhtudel. Tema lauljad pidid olema suutelised nooti lugema või evima piisavalt hea muusikalise kuulmise, et harjutuse käigus laulud selgeks saada. Ühtki uut laulu ei andnud ta lauljatele nädal varem kätte, mis võimaldanuks omal käel ette valmistada ja hõlbustanuks õppimist. Sel vihastamapaneval kombel oli aga tugev positiivne pool: raskete partituuride kallale asumine
a prima vista arendas lauljate noodilugemise oskust uskumatul määral. See oligi ta käitumise mõte.
Ka helilooja Lembit ei olnud koorilauljate lemmik, võis mõne kohe alguses eemale peletada. Kel aga oli piisavalt püsivust ja kannatust, hakkas teda ajapikku hindama ja austama. Tema heliloomingu ilme on instrumentaalne, kus puudub laulja maiusroog - ilutsev
bel canto. Pidevalt üllatab ta uudsete ja omapäraste modulatsioonidega. Originaalsus moduleerimisel ongi Lembitu kindlaim firmamärk. Kui teised heliloojad teevad hoolikalt ettevalmistusi, et sujuvalt ületada kaht helitõugu lahutavat kraavi, siis Lembit ei vaevu silda ega purret ehitama, vaid lihtsalt kargab üle kraavi, hoogu võtmata. Enne kui kuulaja sellest sänikaelatembust toibub, on helilooja veel paar samalaadset hüpet sooritanud, algpunktis tagasi ja seirab heatahtlikult üleoleva muigega juuresolijaid, kaasa arvatud lauljad, kes need kaelamurdvad hüpped temaga kaasa pidid tegema.
Lembit oli tagasihoidlik indiviid, kes end tähelepanu keskmes ebamugavalt tundis. Intellektuaalne eraldatus oli tema kaitsekoorik. Kes sellest läbi tungida viitsis, võis leida selle kooriku alt huvitava ja mitmekülgsete teadmistega vestluskaaslase, kel lisaks soojale ja osavõtlikule hingele oli peenelt arenenud huumorimeel.
Ei, tõepoolest, ülaltoodu pole küll mingi juubelijutt. Ka mitte kontserdireklaam. Aga kuulama tulla soovitan siiski. Lembit Avessoni vaimusuurus on väärt, et sellest osa saada.
Eerik Purje
