Olin Saksa Sõjakaartide- ja Mõõduameti Tallinna osakonna (Zweigstelle Reval) teenistuses juunist 1942 kuni 14. augustini 1944, mil sakslased likvideerisid meie mõõtmisteüksuse ja meid, kümmekond eestlast, mobiliseeriti ning anti võimalus „vabatahtlikult vastutahtmist“ astuda Saksa mereväe koosseisu kuuluvasse merejalaväelaste (rannakaitse) üksusse. Järgmisel päeval oli Saksa Baltikumi mereväe peastaabis põhjalik arstlik läbivaatus ja saksa keele katse. Samas tehti teatavaks, et saame kuus päeva puhkust kodukoha külastamiseks ja peame registreerima 21. augustil kogunemiskohas Kreutzwaldi tänava koolimajas, et järgmisel päeval alustada laevareisi Saksamaale mereväe ja merejalaväelaste õppelaagrisse.
Nendel päevadel oli Tallinnas palju ärevust. Soomepoisid olid saabunud 19. augustil suure transportlaevaga Wartheland Paldiskisse ja meid, Saksamaale minejaid, noomiti, et lähete nälgima jne. Mõnedki poisid kadusid vaikselt koolimajas.
Teisipäeval, 22. augustil 1944 oli Saksamaale minejaid umbes 200 meest. Marssisime Tallinna sadamasse, kus meid juhiti Warthelandi pardale.
Kuna oli ilus päikesepaisteline ilm, olime laeva ülemisel tekil ja nägime, kuidas laeva teise otsa juhiti eraisikuid. Kuna saatjate hulgas oli kindral-komissar K.S. Litzmann koos mitme kõrgema ohvitseriga, oli selge, et Saksamaale lahkuvad juba juhtisikute perekonnad.
Kui laev kaist eemaldus, laulsime nii kõvasti, kui värisev lõug ja pisarad lubasid, meie hümni kolm salmi. Olime kuni pimeduse tulekuni laeva reelingute ääres ja vaatasime, kuidas Tallinna siluett kadus silmist. See jäi paljudele meist viimaseks mälestuseks armsast sünnimaast.
Gotenhafenisse (Gdynia) jõudsime järgmise päeva hilisõhtul. Paaril päeval tutvusime selle ilusa linnaga. 26. augustil algas edasisõit kaubavagunites. Järgmisel päeval jõudsime Mecklenburgis asuvasse Wareni mereväe väljaõppelaagrisse. Esimene mulje oli pettumus — barakid lagedal väljal, ei näinud kusagil vett.
19. septembri hommikul algas sõit Idarindele. 21. septembril jõudsime Koniza väljaõppelaagrisse. Oli ilmne, et ei teatud, kuhu meid saata. Avaldasime soovi, et meid saadetaks tagasi Eestisse ja mitte kuhugi Poola rindele. Selle soovi esitamise karistuseks lasti meil seista kolm tundi rivis kuuma päikese käes.
Meil ei olnud õrna aimugi Eestis toimuvatest sündmustest. Alles 23. septembri keskpäeval kuulsime masendava üllatusena, et Tallinn oli juba eile langenud venelaste kätte ja Eesti jäetakse maha rinde õgvendamise huvides.
Meie sõjateekond jätkus Neuhammeri õppelaagris ja lõppes „Tshehhi põrgus“.