On päevi ja sündmusi, mida ei saa ega tohi unustada. Üks neist on 25. märts. Sel päeval 63 aastat tagasi viidi Eestist oma kodudest väevõimuga ära üle 20 000 süütu inimese. Ei hoolitud vanusest ega soost. Kaasa võeti sülelapsi, beebiootel naisi, teismelisi, parimas tööjõus naisi, mehi, aga ei halastatud ka vanadusest vaevatuile. Suur hulk neist N. võimu tahtel kodudest viiduist ei jõudnudki sihtpunkti ja paljud kohalejõudnud hääbusid lühikest aega pärast Siberisse jõudmist liiga ränkade üleelamiste ja elutingimuste tõttu.
Selliseid sündmusi ei tohi unustada! MTÜ Tulipisar, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Eesti Noorteühenduste Liit on kutsunud paaril viimasel aastal kõiki eestlasi ja eestlaste kogukondi maailmas ühinema küünaldesüütamise aktsiooniga, millega mälestataks kõiki küüditamises kannatanud süütuid ohvreid mitte ainult Eestist, vaid ka teistest Baltimaadest ja riikidest, kus inimesed kannatasid N. võimu repressioonide läbi.
Torontos viidi mälestustseremoonia läbi Eesti Maja kristallsaalis, kuhu maja mänedžeri Tõnu Orava idee järgi oli põrandale seatud Eesti kaart 280 küünlast, mis vahetult enne ametlikku lühikest tseremooniat põlema süüdati.
Päevakohase sõnavõtu ja palvuse pidas Toronto Peetri koguduse õpetaja, praost Mart Salumäe. Deklamatsioonidega Henrik Visnapuu ainetel ja Bernard Kangro “Su maa” esines Ain Söödor. Muusikalises osas esitas Kati Kiilaspea klaveril kaks pala Tõnis Mäe heliloomingust. Ametliku osa lõpetas sõnavõtuga aupeakonsul Laas Leivat.
Kohaletulnuil oli ka võimalik süüdata küünlaid oma lähedaste või tuttavate mälestuseks, kes sunniviisilise Siberi-teekonna pidid ette võtma.
Hamiltoni Eesti Selts mälestas märtsiküüditatuid küünalde süütamisega Hamiltonis Bay ja Hunteri tänavate ristmikul Rahu Aias (Peace Garden).
Küünlaid asetati pargi keskele ringi ja piirdeaia äärde, kust tuul ei pääsenud neid nii kergesti ära puhuma.
Ürituse kohta küsisid ka paljud möödakõndijad. Üks ukrainlanna astus ligi ja jutustas vanaisa mälestusi nende suure näljahäda päevilt. Eestlased pole ainus rahvas, kes sama võõrvõimu all kannatas. Asjasthuvitatuile oli abiks Merike Kogeri valmistatud ingliskeelne infotahvel küüditamiste kohta.
Kohaletulnuid tervitas Hamiltoni Eesti Seltsi esimees Olavi Kelle, kes kirjeldas küüditamise ohvrite mitmenädalast teekonda külmale maale. Lisaks deklameeris ta katkeid Marie Underi luuletusest inimestest, kes meie juurest ära viidi. Lõpuks laulis esimees salmi rahvalikust laulust "Siberi teed".
Esimehe eestikeelse kõne järel pidas ingliskeelse kõne seltsi sekretär Rein Ende, tuletades meelde, et 1949. a märtsiküüditamine oli ohvriterohkem, kui Kanadas rohkem tuntud 14. juuni küüditamine, mille tõttu süüdatakse sel päeval küünlaid Tallinnas, Tartus ja ka mitmel pool mujal maailmas, kus elab eestlasi.
Lõpetuseks mälestati kõiki okupatsioonivõimu kuritegude ohvreid leinaminutiga.
Washingtonis meenutati küünalde süütamisega Eesti Washingtoni saatkonna ja kommunismiohvrite memoriaali juures 63 aasta möödumist märtsiküüditamisest.
Mälestusüritusel osalesid Eesti, Läti ja Leedu saatkondade esindajad, Ühinenud Ameerika – Balti Rahvuskomitee, Eesti Rahvuskomitee Ameerika Ühendriikides ning Washingtoni Eesti Seltsi liikmed.
Tallinnas peeti mälestuspäeva Vabadussõja võidusamba jalamil.
Meenutushetki peeti mitmel pool maailmas, mh Lätis, Pariisis, Leedu saatkonnas Moskvas, jm. Kõige kaugemad teated märtsiküüditamise mälestamisest tulid Hong Kongist, kus mälestusküünlad süüdati St. Johns Cathedralis.
ME EI UNUSTA
Mälestusküünlad märtsiküüditamise ohvritele (3)
Eestlased Kanadas | 30 Mar 2012 | Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ei maksa valetada, et eestlased küüditasid sakslasste teenistuses olles teisi rahvaid.
Jutt sõrulaste küüditamisest on alatui laim. Tegelikult nad evakueeriti lahingute eest ja sel moel päästeti nende elud. Sakslased evakueerisid ka peipsitagust rahvast Eestisse. Parteiarhiis on hoiul sõjajärgsed kohalike inimeste kaebused, kus kurdeti, et siit tagasi pöördudes püüavad nood evakueeritud kaasa viia kariloomi ja muud varandust ning seejuures pidavat punaarmeeölased neid aitama.
Jutt sõrulaste küüditamisest on alatui laim. Tegelikult nad evakueeriti lahingute eest ja sel moel päästeti nende elud. Sakslased evakueerisid ka peipsitagust rahvast Eestisse. Parteiarhiis on hoiul sõjajärgsed kohalike inimeste kaebused, kus kurdeti, et siit tagasi pöördudes püüavad nood evakueeritud kaasa viia kariloomi ja muud varandust ning seejuures pidavat punaarmeeölased neid aitama.
Seoses Punaarmee väeosade paigutamisega piiri äärde ja piiritõkete mahavõtmisega küüditati kohalik elanikkond alates 1941. aasta 13. juunist Mustast merest kuni Valge mereni 100 km laiusel alal.
Sama tegid ka Rumeenia ja Saksamaa teiselpool piiri, ainult et 20 km laiusel alal.
Sama tegid ka Rumeenia ja Saksamaa teiselpool piiri, ainult et 20 km laiusel alal.
"Washington Post" (7.02.1988) toob ära tuntud sionist Vladimir Jabotinsky kirja (2.11.1939) oma mõttekaaslastele, kus soovitab palestiinlasi küüditada samamoodi nagu seda kavatsetakse varsti teha Balti riikides.
Inglismaa, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liit valmistusid sõjaks Saksamaa ja tema liitlaste vastu ja osa elanikkonnast Baltikumis kui julgeolekurisk tuli kõrvaldada. Ka mitmed rahvusvahelised aškenazide organisatsioonid olid selleks ajaks Saksamaale sõja kuulutanud.LKKKKka ka mileedus ja
1941. aasta 14. juuni küüditamine. Küüditatute arv oli umbes 10 000, neist 3 250 olid endised vene valgekaartlased ja 500 juuti, kellest enamus olid trotskistid.
Vangistatuid oli 3 500, ülejäänud saadeti välja Venemaa ja Kasastani küladesse asumisele.
1941. aasta 1.- 3. juulini toimus küüditamine saartel. Neid aga ei jõutud Eestist ära saata, sest enne jõudsid sakslased Tallinna.
Eestlasi küüditati ka Kasastani ja Ukrainasse.
1949. aastal 25. märtsi küüditamine, mida seostati denatsifitseerimise ja kollektiviseerimisega.
1950. aasta mais küüditati eestlased ja lätlased Pihkva oblastist Siberisse.
1951. aasta 1. aprillil küüditati 278 jehoova tunnistajat Eestist Siberisse.
Aastatel 1945 - 51 küüditati mitmel korral ka eestisakslasi, suurim neist (300) 1945. aasta 15. augustil. Sakslaste küüditamised lähtusid 1945. aasta Potsdami konverentsi otsustest. Euroopas küüditati kokku 14 milj. sakslast, kellest 2 milj. teekonnal hukkus.
Saksa pooles sõdinud eesti vabatahtlikest koosnenud politseipataljonid küüditasid omakorda juute jt Leedust, Lätist, Poolast, Prantsusmaalt ja Tšehhoslovakkiast ka Eestis asunud koonduslaagritesse.
Poolas, Debicas asunud eesti leegionärid käisid seal judeneinsatzis ja küüditasid poolakaid Saksamaale.
1944. aasta 29. - 30. oktoobril küüditas Saksa sõjaväepolitsei 3000 sõrulast Saksamaale. Enamus neist naases 1945. aastal Saaremaale.
Eestlasi küüditati ka Saksamaale tööteenistusse.
Võib lisada ka 1942. aasta 12. juuni, mil SS - Reichsführer Himmler kinnitas rassiliselt sobivate eestlaste - lätlaste saksastamise otsuse 25 aasta jooksul ja mittesobivate küüditamise Peipsi taha. Leedus ja Poolas jõudsid natssotsid küüditamisega Generalplan Ost raames ka alustada.
Inglismaa, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liit valmistusid sõjaks Saksamaa ja tema liitlaste vastu ja osa elanikkonnast Baltikumis kui julgeolekurisk tuli kõrvaldada. Ka mitmed rahvusvahelised aškenazide organisatsioonid olid selleks ajaks Saksamaale sõja kuulutanud.LKKKKka ka mileedus ja
1941. aasta 14. juuni küüditamine. Küüditatute arv oli umbes 10 000, neist 3 250 olid endised vene valgekaartlased ja 500 juuti, kellest enamus olid trotskistid.
Vangistatuid oli 3 500, ülejäänud saadeti välja Venemaa ja Kasastani küladesse asumisele.
1941. aasta 1.- 3. juulini toimus küüditamine saartel. Neid aga ei jõutud Eestist ära saata, sest enne jõudsid sakslased Tallinna.
Eestlasi küüditati ka Kasastani ja Ukrainasse.
1949. aastal 25. märtsi küüditamine, mida seostati denatsifitseerimise ja kollektiviseerimisega.
1950. aasta mais küüditati eestlased ja lätlased Pihkva oblastist Siberisse.
1951. aasta 1. aprillil küüditati 278 jehoova tunnistajat Eestist Siberisse.
Aastatel 1945 - 51 küüditati mitmel korral ka eestisakslasi, suurim neist (300) 1945. aasta 15. augustil. Sakslaste küüditamised lähtusid 1945. aasta Potsdami konverentsi otsustest. Euroopas küüditati kokku 14 milj. sakslast, kellest 2 milj. teekonnal hukkus.
Saksa pooles sõdinud eesti vabatahtlikest koosnenud politseipataljonid küüditasid omakorda juute jt Leedust, Lätist, Poolast, Prantsusmaalt ja Tšehhoslovakkiast ka Eestis asunud koonduslaagritesse.
Poolas, Debicas asunud eesti leegionärid käisid seal judeneinsatzis ja küüditasid poolakaid Saksamaale.
1944. aasta 29. - 30. oktoobril küüditas Saksa sõjaväepolitsei 3000 sõrulast Saksamaale. Enamus neist naases 1945. aastal Saaremaale.
Eestlasi küüditati ka Saksamaale tööteenistusse.
Võib lisada ka 1942. aasta 12. juuni, mil SS - Reichsführer Himmler kinnitas rassiliselt sobivate eestlaste - lätlaste saksastamise otsuse 25 aasta jooksul ja mittesobivate küüditamise Peipsi taha. Leedus ja Poolas jõudsid natssotsid küüditamisega Generalplan Ost raames ka alustada.
Eestlased Kanadas
TRENDING
