Mälestusmärgid — milleks ja kellele?
Mälestusmärke ja ausambaid leidub igas riigis ja linnas; neid käivad imetlemas turistid ja teised huvilised. Nendel puhkab mõnikord hellitavalt ja uhkusega ka kohaliku elaniku silm, ilma et ta mõtleks sügavamalt mälestusmärgi tähendusele või sisule. Aga mõelda tuleks, sest mälestusmärke püstitatakse tavaliselt kangelaste, silmapaistvate inimeste, ajaloosündmuste, vabaduse, sõltumatuse jms. sümbolitena. Samas võivad omanäolisteks mälestisteks olla ka vanad ehitised, näiteks mõisad, kirikud või lossid, mis kannavad endas oma ajastu hõngu ja eripära ning edastavad teatud sõnumit. Kindlasti ka mõned hoopis lihtsad hooned: talutare, kus algas mõne tähtsa mehe elurännak; isegi nurgapealne kohvik, kus keegi kuulus isik nautis kunagi tassi kohvi jne. Kummaline küll, et siiani pole Tartus kuidagi tähistatud eestlaste ühe suurema kultuurisündmuse, 1869.a. toimunud esimese laulupeo kohta. Kuulduste kohaselt on võistulaulmise auks paigaldatud kivi Peetri kiriku vastas saanud nüüd vene mammide mõnusaks kogunemiskohaks.
Siiski on meie riigi tähtsaimad ajaloosündmused Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918, Vabadussõda ja Tartu rahulepingu sõlmimine. Nende ajalooliste pöördepunktide auks püstitati esimese iseseisvuse aastatel paljudes kohtades mälestusmärke — peamiselt Vabadussõja kangelaste auks, mis kujunesid pühalikeks sümboliteks ja olid olulised eeskätt noorte isamaalisel kasvatamisel. Tõesti rõõmustav, et tänaseks on suurem osa neist korrastatud ja selleteemaline albumgi ilmunud, millest anname ülevaate kunagi hiljem. Pole ka kuulda, et kellegi kuri käsi neid viimasel ajal rikkunud või lõhkunud oleks. Eestlased hindavad oma minevikku ja vabaduvõitluse kangelasi.
Eestis käib sel suvel hoogsalt uute mälestusmärkide püstitamine ja vanade korrastamine. Meie eelmises lehes oli juttu pronksist Püha Jüri ratsamonumendi rajamisest Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juurde Toris. Vahepeal on ettevõtmine tõhusalt edasi liikunud ja juba pronksivalu faasi jõudnud.
Kuid kahtlemata jääb käesoleva suve tippsündmuseks selles osas Kalevipoja uue ausamba avamine Võidupüha eel Tartus Emajõe-äärses Vabaduse pargis, mis kujunes suurejooneliseks rahvuslikuks ürituseks ja millest on meie lehes vaid lühiuudistena ja vihjamisi juttu olnud.
Vabadussõja silmapaistvaim mälestusmärk Eestis oli kahtlemata Amandus Adamsoni loodud Kalevipoja kuju, mille avamisest möödub septembrikuus 70 aastat. On heameel märkida, et täna seisab Kalevipoeg meie rahvusliku tähisena taas Tartus, vaadates kartmatult ida poolt tulevate sortside suunas. Teame, et lätlased suutsid säilitada okupatsiooniajal oma riigi üht tähtsamat mälestusmärki — Vabadussammast. Selle jalamil oli alati lilli, ka talvel käreda külmaga. Riia südalinnas taevapiirini kõrguva valge ja imposantse samba purustamine oleks ehk äratanud liiga suurt rahvusvahelist tähelepanu, nii nagu Talibani mõne aasta tagune „võitlus” iidsete Buddha-kujudega Afganistanis. Eestlaste vabadusvõitluse põhiline sümbol, Kalevipoja kuju, oli muidugi märksa tagasihoidlikumate mõõtmetega ja hävitati seetõttu ilma suurema rahvusvahelise hukkamõistuta.
Pärast 1949.a. suurküüditamist ja kurikuulsat EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit algas „kodanlike natsionalistide paljastamise“ kampaania. Noored kogunesid aga Tartus endiselt Kalevipoja ausamba juurde, otsides sealt nagu mingit käegakatsutavat pidepunkti minevikuga. 1950.a. kevadel algas kampaania Kalevipoja ausamba vastu ajalehe Edasi veergudel. Tõesti — isegi kivid olid okupatsioonivõimule ohtlikud! Nagu Piiblis seisab, võivad need ju hakata kisendama suure ülekohtu korral. Võibolla just seda kartsid ateistidest agarad „müürilõhkujad”, sest mine sa tea.... Ja nii langes Kalevipoja kuju punarezhiimi ohvriks, nagu paljud teisedki vabadusvõitluse monumendid.
1952.a. paigutati Kalevipoja kohale Fr. R. Kreutzwaldi mälestusskulptuur, olgugi tagasihoidlik, oli sel side Kalevipojaga olemas.
Taasiseseisvumisele eelnenud sündmuste käigus hakati 1988.a. taastama Vabadussõja mälestussambaid ja ka koguma raha Kalevipoja kuju taastamiseks. Sama aasta augustis kuulutati välja ideekavandite konkurss. Sobivat kavandit aga ei leitud.
Pärast mitmete bürokraatlike labürintide läbimist, valesid ja arvutuid intriige heideti Kalevipoja taastamise idee vahepeal isegi üle parda.
Edgar Vääri, kes põhjalikult kirjutas Kalevipoja samba taastamisest, meenutab, et Vabadussõda ja Tartu rahuleping kui Eesti iseseisvuse alused olid linnaametnikele mingid kauged nähtused, hoopis konkreetsemalt olid meeles koolis oma kangelastegudest jutustamas käinud punaveteranid ehk vabastajad. Ja nüüd mingi Vabadussõja mälestussammas? Tallinnaski ikka punaväelaste mälestusmärgid aukohal, miks peaks Tartus teisiti olema, küsiti siis.
Lõputute eksirännakute järel tõusis mälestussamba taastamine 2002. a. uuesti tõsiselt päevakorrale. 9. mail 2002 andis linnapea Andrus Ansip korralduse taastada Vabadussõja mälestusmärk, Amandus Adamsoni „Kalevipoeg” selle ajaloolisel asukohal. Nii kulus siis linnal otsuseni jõudmiseks 15 aastat! Ja valmis see monumet õigeks ajaks ka sai. Uue kuju modelleeris skulptor Ekke Väli vanade fotode alusel.
Võidupüha eel, 22. juunil 2003 kogunes suur rahvahulk Tartu Emajõe ääres asuvasse Vabaduse parki, kus toimus Kalevipoja kuju avamine. Monumendi taasavamisel Vabaduse pargis osalesid nii vabariigi president Arnold Rüütel ja tema eelkäija Lennart Meri abikaasadega. Ausamba pidulikul avatseremoonial viibis ka mitmeid Toronto eestlasi.