Terve mõistuse Sündikaat
Igasuguse terrori ohvritele ühise mälestusmärgi rajamine on väga hea mõte. Selgitus sellel mälestusmärgil võiks olla: "Igavene mälestus igasuguse riikliku (poliitilise, seadustatud) vägivalla ja ülekohtu ohvritele."
Aga seegi võiks olla midagi niisugust, nagu Pilistvere kivikangur, et inimesed saaksid seda ise jätkuvalt rajada. Võib-olla võiks see tõesti olla ristiväli või ristimägi, noh, niisugune ala, kuhu saaks riste panna, ja kuhu need inimesed, kellele rist ei meeldi, saaksid näiteks asetada oma kivi, istutada puukese või lillepõõsa. Kes soovib, võib oma tähisele lisada plaadikese või graveeringu selgitusega, mille või kelle mälestuseks ta selle sinna tõi.
Usun, et see mõjuks rahvale ka psühholoogilises mõttes hästi. Nagu väiksel viisil teraapia: olen saanud kuhugi oma mure maha panna.
Võiks alustada sellest, et istutada üks tamm, või valida koht mõne kena üksiku suure tamme juurde, vedada kohale üks suur kivi, mida võiks ehk pisut kujundada või lihvida, kuhu siis sisse raiuda selgitus ja võib-olla ka mõned kohased värsid ja kirjakohad või palved, ristiinimeste jaoks muidugi ka üks suuremat sorti raudrist, ja siis võiks hakata korraldama sinna palverännakuid - individuaalseid ja kollektiivseid. Ja poliitikud saaksid seal oma patte kahetsemas käia ning näha, kui palju on nende aktiivne tegutsemine inimestele haiget teinud.
Mingi maastikuplaan tuleks muidugi ka koostada, et oleks mingi korrapärasus - kuhu ja kuidas asetada kivid ja ristid ja kuidas istutada puud. See Mälestuste Salu või Väli kujuneks turiste meelitavaks vaatamisväärsuseks, mille tulemusel saaks sinna luua ka teenindusettevõtteid ning sellega luua kohalikele inimestele töökohti.
Selleks tuleks ilmselt luua mingi staap, kuhu inimesed üle Eestimaa võiksid hakata pakkuma neile teadaolevaid kauneid paiku, mis sobiksid sellise mälestusmärgi rajamiseks. Muidugi oleks kõige parem, kui põhitöö selle ettevalmistamiseks teeksid juba riigi palgal olevad inimesed, näiteks kultuuriministeeriumis, kes ühtlasi taotleksid Euroopast projektirahad, ja angažeeriksid endale abiks mingi loomingulise tuumiku.
Mis puutub mälestusmärkidesse, siis loomulikult tuleb kuidagi tulevaste põlvede silma ette luua ka mälestus meie OMA rahast kui meie iseseisvuse eelviimasest sümbolist.
Mina olen kindlalt eurole ülemineku vastu, minu meelest tuleks see praegu vähemalt edasi lükata, aga ma ei hakka siin sellest rääkima, sest karavani juhid ei võta seda niikuinii kuulda.
Aga ma tahaksin teha ettepaneku kuulutada see saabuv esimene jaanuar rahvuslikuks leinapäevaks. Isegi need, kes eurot rõõmuhõisetega tervitavad, peavad tõdema, et oma raha loomine ja hoidmine nii keerulistel aegadel on nii väikesele rahvale olnud tohutu suur saavutus. Et me ikka niigi kaua suutsime lääne kapitalistidele vastu panna - see väärib jäädvustamist lausa väikese muuseumina, kuhu tuleks hakata koguma ajalugu ning inimeste mälestusi - kuidas meie raha tuli ja kuidas, milliste tunnetega me selle vastu võtsime. Ja kuidas see aja jooksul arenes ja oma väärtust kaotas, ent siiski püsima jäi!
Ka selle muuseumi rajamiseks võiks raha taotleda Euroopast. Oma isikliku osa peaksid muidugi selleks andma need poliitikud, kes meie raha nii ruttu likvideerisid.
Võimalik, et valitsusele see leinapäeva mõte ei meeldi, aga rahvas võiks küll leinalipud välja panna.
See pole mingi protest ega vastuhakk, ma ei kutsu rahvast üles mässama, vaid mälestama, selles pole ju midagi halba - leinata oma raha. See on pigem meie juhtide toonaste poliitiliste otsuste tunnustamine.
Ka surnud kuningat ju leinatakse, isegi siis, kui uus on rahva meelest parem ja uuendusmeelsem.