Hetk Bibliograafia Klubi vana-aastaõhtu peolt. Vas. Guri Raag, Marcella Raag, Aino Müllerbeck, Heino Kannel ja Endla Kannel. Foto: Lennart Eriks
Peale söögipalvet Ludmilla Otsalt asuti nautima õhtusööki. Kuulati juhiseid juba tavaks saanud seltskondlikule mängule, mis seekord koosnes eesti vanasõnade ja ütluste mõistatamisest, selgitamisest mõne teise vanasõna abil ja eriti nupukaile veel esitatud vanasõnade kasutamisest lauseis. Kuidas tõlgendada „on pigis“, „pane hambad varna“, „nagu kits kärneriks“, „pühi kõigepealt oma uksealune puhtaks“? Või koosta lause tuntud vanasõnast „suuga teeb suure linna, käega ei käo pesagi“?
Oma mälestustest pajatasid Endla Kannel, Aino Müllerbeck, Viktor Libe, Aksel Pügi, Evi Paap ja Aimi Zechanovitsch. E. Kannel esitas soovitusi jõulude perekondlikuks pühitsemiseks ja näiteid võimalikust laste kasvatamisest eesti kultuuris. A. Müllerbeckile oli kauniks ja igavesti meeldejäävaks jõulukingiks esimeste võõrsil veedetud jõulude ajal Dresdenis kahe koolivennast sõdurpoisi külaskäik, kes saabusid sinna tema kutsel Neuhammeri sõjaväelaagrist just jõululaupäevaks 1944. V. Libe meenutas tühja kõhtu Rootsis, kui töölaagri kokk jõuludeks koju sõitis ja laagrielanikud just jõululaupäeval lausa toiduta jäid. A. Pügi pidi Saksamaal taluma üksindust, kui ta abikaasa haiguse tõttu töölt puudumise pärast poolhaigena jõululaupäeval relvavabrikusse tööle saadeti ja oma kaasa juurde tagasi sai alles esimese jõulupüha varahommikul. E. Paap meenutas kuldseid jõulusid lapsepõlvest esimese Eesti Vabariigi ajal, mil parkimiskohti kiriku juures leidus alati külluses, sest sõideti ju hobusaaniga. Kõneles takistustest jõulude pühitsemisel Nõukogude ajal. Kuuski sai osta peale jõule, näärideks ja nende raiumiseks pidi hankima luba ametivõimudelt. Aimi Zechanovitsch veetis esimesed pagulasjõulud lapsena Saksamaal Wardaus, kus heasüdamlikud sakslased teda üllatasid kaunite kinkidega: nukk ja nukumaja!
Ellen Irs esinemas. Foto: Lennart Eriks
Laulsime vanu tuntud eesti laule Voldemar Palo akordioni saatel. Lõbusad vahelugemised olid Ellen Irsi loodud ja loeti kordamööda ette koosviibijate poolt.
Traditsioonilise sõnavõtu enne kesköötundi esitas Aino Müllerbeck. Ta märkis, et esitatud mälestused on ajalugu. Kuid ka Bibliograafia Klubil on ajalugu. Äsja tähistati 20. aastapäeva üritusega „Välis-eesti pärandi jälgedel“. See kõlab nagu klubi moto. Ta meenutas, kuidas kinnitati Anna Haava luuletusega „Meie“, et „Meie ei taha olla vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus ... tahame elada ja kirjutada aegade-raamatusse“. Ta avaldas lootust, et teoks saab Elmar Tampõllu idee VEMU (Välis-eesti Muuseum) ja selle sisu! Suunas siis pilgu sünnimaa Eesti poole, soovides sellele edu mitte üksnes linnades vaid ka maal, soovis Eestile edu inimõiguste küsimuste eestkostjana, nagu tegi seda hiljuti endine Eesti peaminister Mart Laar. Kõneleja tänas Kanada riiki me heaolu eest ja soovis kõigile Taevaisa õnnistust.
Uus aasta võeti vastu Eesti hümni helide saatel. Rõõmsad ühislaulud kõlasid veel uue aasta esimesel tunnil. Koju tõtati, südames usk, et eesti keel, meel ja rahvas siiski veel püsima jäävad.
