Vaataks Tõnismäe platsile Kaarli kiriku tornist. Vaadates Tõnismäele kirikutorni kõrguselt on selge, et selle platsi kesksed objektid on kaks templit. Ühelt poolt Kaarli kirik, mis kujunemas meie prominentide viimsele teekonnale saatmise kohaks ja teisalt meie Rahvusraamatukogu, mis meie kultuuritempel. Mõlemale templile Tõnismäel on omane see, et nad talletavad suurt osa meie vastuolulisest ajaloost. Samas mõlemasse templisse üldiselt saavad siseneda kõik soovijad (nagu templile kohane) ja neid koheldakse seal võrdselt. Raamatutempli staatust omav Rahvusraamatukogu on avatud kõigile neile, kel soovi saada nii üldisi teadmisi kui leida süvateadmisi ka siinse rahva kultuurist. Kaarli kirik annab templina lohutust kõigile, kes seda vajavad ning surma kaudu võrdseks saanuna jäetakse siin hüvasti väga erineva saatusega inimestega. Nüüd ongi küsimus, milline võiks olla see kahe templi vaheline plats ja mida see peaks meile sümboliseerima?
On mõistetav, et veel meile nii lähedal olev 20. sajand otsib endale kohta? Kui me võtame omaks selle kahe templi idee, siis oleks loogiline vaadata seda platsi Tõnismäel kui Rahvusraamatukogust väljavalgunud lähiajaloo mälestust. Samas oleks see mälestus midagi sellist, mis väärib oma tasemel nende templite vaimset nivood. Mõned aastad tagasi vaieldi kirglikult Niguliste kirikus asetseva Surmatantsu märgilisuse üle meie kultuurile. Surm on tõesti see, mis teeb inimesed ühel hetkel võrdseks. Seega võiks Rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku vahel olla mälestusväli. Idee on õhus olnud juba üle kümne aasta. Arhitektide Andres Alveri ja Tiit Trummali projekti järgi pidi see kolmnurkne plats saama kaetud sõja kalkust sümboliseerivate tumedate metallplaatidega ning pronksmehega paetahuka vastu oleks rajatud uus, karastatud klaasist tahukas. Metallplaadistiku alt üles kiirgav valgus pidi tooma esile klaastahukasse pressitud figuurid. Kui nüüd nendele metallplaatidele kanda Teises maailmasõjas hukkunute ja represseeritute nimed, kes tänaseks juba meie hulgast lahkunud, siis saaksime üldistuse, mida oleme oma kaotustele hinges otsinud. Nende nimekirjade kokkupanemine oleks meie endi ja meie elusolevate mälu kätes. Represseeritute ja hukkunute nimekirju on ju viimasel aastakümnel tehtud erinevatel tasemetel (Valge raamat), oluline on, et kõigil Eestiga seotud inimestel tekiks täna võimalus esitada juurde nimesid, kes said kannatada Teises maailmasõjas. Siia saaksid kantud ka need juudid ja mustlased, kes toodi meie kodumaale vallutajate poolt vägisi koonduslaagritesse. On selge, et sellel mälestusteväljal ei tantsita, vaid nagu kirikus ja raamatukogus võetakse müts peast. Leinav sõdur selle välja keskel sümboliseeriks uues situatsioonis nii üht sõja ohvrit kui samas seda surma külvanud surmainglit.