Aasias asetleidnud looduskatastroof rabas kogu maailma. Tänaseks on selles hukkunute arv 300 tuhande ümber. Kõigi aegade suurim looduskatastroof puudutas ka Eestit – kadunuks jäi kolm inimest.
Otsustasime asja veidi lähemalt uurida Eesti päästemeeskonna juhilt Mart Haljastelt, kes 25 eesti arsti ja päästjaga katastroofipiirkonnas abiks käis. Meeskonna saatis Sumatra saarele Eesti Vabariigi valitsus, kuid eeltöö sihtkoha valiku ja meeskonna liikmete osas tegi Päästeamet koos ÜRO koordineerimismeeskonnaga Indoneesias viibinud dr. Argo Partsiga.
Mart Haljaste töötab Eestis Päästeameti operatiivosakonna juhatajana, sel alal on ta kokku töötanud juba 15 aastat – suurema osa ajast Tallinna Tuletõrje- ja Päästeametis, viimased neli ja pool aastat Päästeametis.
Haljaste lõpetas kaheksa aastat tagasi Eesti Riigikaitseakadeemia Päästekolledži (nüüdne Sisekaitseakadeemia) ja on läbinud mitmeid täiendkoolitusi (sealhulgas ka rahvusvaheliste humanitaar- ja päästeoperatsioonidel osalemise koolituse) Euroopas nii Euroopa Liidu kui ÜRO egiidi all.
Inimeste puhul, kes pühenduvad teiste aitamisele, tekib alati kõigepealt küsimus – miks küll selline ametivalik?
«Siin on tegemist juba perekondliku traditsiooniga. Ka minu isa töötas samal alal ning pärast armeeteenistust oli tuletõrjesse tööleminek minu jaoks suht loomulik. Ega ma mingit vastuseisu kohanud ning nii ta läks. Töö on meelepärane, väga vaheldusrikas, ei tüüta ära,» põhjendab Mart ise oma valikut.
Kus häda näed laita, seal tule ja aita - on Mardi moto. «Päästeameti peadirektor pakkus mulle võimalust olla meeskonna juht ning ega ma kaua ei mõelnud,” räägib Mart. “Olen küllalt kaua selliste missioonide nimel koolitustel käinud ja oleks olnud kummaline nüüd pakkumist mitte vastu võtta. Kogu meeskond oli tegelikult missiooni juba pikisilmi oodanud. Oleme ju alates 1997. aastast käinud erinevatel rahvusvahelistel päästeõppustel ja seal ennast heast küljest näidanud.»
Hääletades lennukit
Kohalelend oli meeskonnal planeeritud Hollandi lennukiga kuni Medani ning sealt edasi Austraalia õhujõudude lennukiga. Kuna Aceh oli tsunami tõttu enim kannatada saanud piirkond, siis oli probleeme Medanist edasilennuga. Nimelt olid nii Medani kui ka Banda Acehi lennuväljad ülekoormatud.
Mart kirjeldab reisi järgmiselt: «Sõna otseses mõttes hääletasime ennast Medanis USA õhujõudude lennukile ning 7. jaanuaril olime kogu meeskonna ning varustusega sihtkohta jõudnud. Kogu teekond Indoneesiasse kulges vägagi meeldivas õhkkonnas. Nii Hollandis, Tais kui ka Indoneesias suhtuti päästemeeskonda väga hästi, meid aidati iga pisima mure korral ning saabudes oli küll tunne, et meid, ja ka kõiki teisi abistajaid oodati. Ei olnud meil muresid viisade ega varustuse tolliprotseduuridega.»
«Kõige enam vajas harjumist kohalik kliima – eriti niiskus,» kirjeldab Mart. «Oleks nagu kogu aeg olnud rooma saunas. Eks kliima muutus pikapeale talutavaks ja mis siin salata, lausa nauditavaks. Kohaneda tuli loomulikult ka kohaliku kultuuri ja usuga. Nii kliima, kultuur kui usk olid meile ju võõrad.»
ÜRO koordinatsioonimeeskonna poolt oli eestlaste töökohaks määratud Fakinah Haigla Banda Aceh’i linnas. Oma kodulaager rajati haigla territooriumil asuvasse meditsiinikooli ja kokku kasutati kolme ruumi – ühte magamiseks, teise loodi eluruum, köök ja kontorinurk ning kolmandat kasutati ravimite laona.
Enne eestlasi haiglas töötanud austraalia meeskond oli just lahkunud ning nende uus vahetus polnud veel saabunud. Haigla oli Haljaste sõnul räpane ning paljud patsiendid olid koridorides põrandal. Austraallased paistsid olevat lahkunud kiiruga - isegi kohvivesi oli veel soe olnud...
Vastu võeti eestlased hästi. «Võitsime kohalike poolehoiu, arste tuldi lausa tänaval kättpidi tänama, neile räägiti oma tunnetest ning perekonnast. Arste teati lausa nimepidi. Indoneeslased tundusid lahke rahvas olevat. Alati naeratav ja sõbralik. Oma kurbust ja leina nad eriti välja ei näidanud, hoidsid endas. Kuid see oli märgatav nende silmis,» kirjeldab Mart koetut.
«Tervelt kaks päeva kulus uute austraallaste ning kohalikega haigla töökorralduse üle diskuteerides. Samas oli see vajalik, kui juba kord tööpiirkonnad määratud ja otsused tehtud, siis sai haigla kiirelt jalad alla ning abivajajad abi,» jutustab Mart ja lisab: «Linnas valitses aga segadus, kaos, vaikus... Kuid mida päev edasi, seda tihedamaks muutus liiklus ning seda rohkem avati poode ja ärisid.»
Käed-jalad tööd täis
Kriisikoldes töötati koos Austraalia ja Indoneesia arstidega, lühikest aega ka koos jaapanlaste ning korealastega.
Kodust oli meeskond kaasa võtnud 7,5 tonni varustust, muuhulgas ka kogu vajaminev toit ja joogivesi. Lisaks ka kogu varustus ühe välihaigla tarbeks - seega oli päästemeeskonnal kõik vajalik kaasas.
Kuna haiglas töötas mitu meeskonda, siis vastavalt kokkulepitud tööjaotusele oli eesti meeskonna ülesandeks töötada haigla vastuvõtus ehk nö erakorralise meditsiini osakonnas. Levinumad mured olid eelkõige mädanevad haavad, vee ehk õigemini tsunamist üles keerutatud soga kopsu sattumisest tingitud kopsupõletikud ning suured lõikehaavad. Kuid sagedased olid ka teetanuse ehk kramptõve juhtumid. Mida rohkem aeg edasi, seda enam pöörduti eesti arstide poole ka niinimetatud tavahaigustega nagu näiteks astma, südamehaigused jne.
-«Kui meeskonna saabudes oli linnas suhteliselt vaikne ja värskeid olmetraumasid ei esinenud pea üldse, siis missiooni lõpupoole olid sagedased ka näiteks liiklusõnnetustest tingitud traumad,» kinnitab Haljaste.
Kaugel turismireisist
Kuigi piirkond on populaarne turismikoht, siis appi tõtanud meeskonnaliikmed selle pilguga ringi vaadata palju ei saanudki.
«Tegemist oli piirkonnaga, kus humanitaarabi töötajatel väljaspool Banda Aceh’i (BA) ilma julgestuseta liikuda ei soovitatud. Seega piirdusid meie «väljasõidud» BA linna ning selle lähiümbrusega. Esimese nädala töötasid arstid 10-11 tunniste tööpäevadega, pärast täienduse saabumist aga korraldasime töö kahes vahetuses. See andis võimaluse vabal vahetusel veidike ka linna peal liikuda. Kuid ega me väljapoole BA-d ei sattunud,» tunnistab Haljaste.
Aastaid päästetöötajana töötanud meest, kes on nii mõndagi näinud, liigutas seekordne katastroof siiski väga ja Mardi enda sõnul on ta nähtud purustustest ja sellest ängistusest endiselt rabatud, kuid loodab kannatanud rahvale siiski parimat:
«Avanenud pilti ei suuda edastada ükski foto ega filmilõik. Usun, et mäletan nähtut veel aastaid, seda pole kerge mälust pühkida. Hoian vaikselt pöialt, et indoneeslastel (ja ka teistel kannatada saanud rahvastel) jätkub jõudu ja jaksu katastroofist toibuda ning normaalne elu taastada. Mõtlen ka Aceh’i provintsis toimuvale konfliktile ja loodan siiralt, et sellele leitakse rahumeelne lahendus, et kumbki osapool ei kasutaks praegust olukorda oma huvides …»
Tagasi kodus
Nüüd on Mart Haljaste kahenädalaselt tööreisilt tagasi ja nagu ta ka ise väidab - kodus on alati hea olla. Kuigi missiooni lõppedes ei olnud tsunamist puutumata jäänud linnaosas enam peale telklinnakute ja autoromude midagi, mis õnnetust oleks meenutanud – käis tavaline argielu - siis ikkagi jäi Banda Aceh’isse maha palju inimesi oma probleemidega ning abi vajatakse seal kindlasti veel pikka aega.
Missiooni lõppedes jätsid päästjad kogu kasutamata jäänud ravimitevaru ning osa meditsiinitehnikast haiglale ning sinna jäeti ka kasutamata jäänud toiduained ning voodid. Eestlaste tööd jäi jätkama Afganistani meeskond.
Lahkumine ei olnud kerge.
«Haiglat kureeriva Jakartast pärit politseiarsti silmis oli segu nii kurbusest (et lahkusime) kui rõõmust (et oma varud neile jätsime),» kirjeldab Mart Haljaste.
Küsisime veel päästemeeskonna juhilt, mis jäi läbielatust eriti eredalt meelde jäi.
«Kui, siis vast ikkagi see kohalike usaldus ja tänu, et appi olime tulnud. See liigutas meie kõigi südameid ja püsib kindlasti kaua meeles,» saime vastuseks.
