.
Minu tutvus Mälgiga algas 1948, kui Kölni muusikakooli viiuliklassi astudes endale paremat viiulit otsisin. Sõitsin Geislingeni, kus sain uue ja hästikõlava viiuli omanikuks. Viiuli sees seisab silt:
“Meeme Mälgi
Eesti Estonia
Geislingenis
Nr. 53, AD 1948”
Odav see pill polnud, kuid isa-ema abiga saime asjast üle. Sellega algas “Mälgi” ajastu mu viiulikarjääris. Kui 1950. a koos Mälgi viiuliga New Yorki jõudsin, kingiti mulle ootamatult stipendium Colorado State University’sse, Fort Collins, CO. Seal ütlesin ma mitmel põhjusel muusikukutsest lahti ja läksin inseneriteaduse alale.
Aga just Colorados hakkas Mälgi viiul hoogsalt kõlama. Mind värvati kohe Fort Collinsi sümfooniaorkestri 1. viiuli koosseisu, ühtlasi jätkasin viiulitunde ülikooli muusikaosakonnas. Esinesin õpilaskontsertidel (J.S.Bach’i g-moll soolosonaat jm.) ja koos ühe kaasõpilasega Fort Collinsi raadios (Bach’i topeltkontsert kahele viiulile). Minusugust põgenikku kutsuti kirikute ja organisatsioonide üritustele Eestit tutvustama, viiuliga esinema jne.
Mu Colorado ajastu (1951-53) muusikaliseks haripunktiks oli ülikooli koori nädalapikkune kontsertreis läbi Põhja-Colorado märtsis 1952. Olin seal üheks solistiks ja nii kõlasid Mälgi viiulil paljukordselt Sarasate “Andaluusia romanss” ja Paganini “Kapriis nr. 13”.
Lõpetanud juunis 1953 kooli, algas reaalelu ja viiul jäi üha enam kõrvale. Vist viimane esinemine oli koos õp. Valdeko Kangroga kunagi ‘70-ndate aastate lõpus, kui mängisime kirikus Bach’i topeltkontserdi teist osa. Ehkki mu sõrmed viiulil enam vääriliselt ei liikunud, hoidsin viiulit korras, sest Mälgi pill oli kultuurpärand. Kui äsjasteks jõuludeks tuli külla mu poeg Allan, kes praegu elab ja töötab Eestis, andsin viiuli tema hoolde, et ta instrumendi Eestisse viiks ja annetaks Tallinna Teatri- ja Muusikamuuseumile. Nemad on ammu soovinud Mälgi viiulit saada. Seega leidis eestlase valmistatud viiul hea kodu.
Mälgi alustas viiulite ehitamist juba ennesõjaaegses Eestis. Kahjuks puuduvad mul andmed, kui palju instrumente ta kokku valmistas ja mis oli nende saatus. Minu viiuli numbrit aluseks võttes pidi neid olema vähemalt 53. Võib oletada, et tema töid on eriti Saksamaal veel leida. Otseselt tean vaid kolmest viiulist. Ühe (mängukorras) viiuli omanik on helilooja-dirigent Taavo Virkhaus USA-s. Teise viiuli kohta meenub, kuidas Mälgi näitas mulle viiuli tagaküljele maalitud skautluse embleemi, sest pill pidi minema tookordsele skauditegelasele Herbert Michelsonile. Ka see viiul on perekonnas senini säilinud. Kolmandaks on mul säilinud foto Mälgist (1948), kus ta näitab viiulit, mille tagaküljel on suurejooneline maal eesti rahvariietes tantsupaarist. Kuhu see viiul jäi?
Oleks tore, kui lugejad saaksid siin lisada täiendavat. Vahest on vanematel eestlastel mälestusi Mälgi kohta või leidub kellelgi koguni tema viiul. Kui ja, siis palun võtke minuga ühendust aadressil . Oleksin informatsiooni eest tänulik, sest sellest on huvitatud ka muuseum Tallinnas.
