30/12/2015
Kui mina oleksin Eesti Vabariigi president, siis ma peaksin aastavahetusel sellise kõne:
Mida teha, et välja pääseda Eestit haaranud sõnasõja nõiaringist? Kunagise loodusrahvana me teame, et põldu ei tohi narrida… Kaht omavahel sobimatut seemet kokku külvates sealt head vilja ei saa.
Võtaks aja maha… Vaataks peeglisse, ja oma südamesse… Kõik, igaüks meist. President ja peaminister ka. Kes tahab olla kõikide üle, see olgu kõikide teenija, ütleb Jeesus. Valitseja on rahva teener, mitte isand. Meie valitsejatel on meie maal hea elu, kõrge palk, palju privileege. Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse.
Süveneks natuke, vaimselt. Vaimulikult, nagu vanasti öeldi, siis, kui veel osati süveneda. Vähemalt prooviks, esialgu on ehk raske ja harjumatu. Kuulutaks välja ühe rahu nädala… Puhkuse. Paneks selleks ajaks seisma kõik rahvusvahelised kohustused, ütleme, et meil on puhkus. Otsime ainult seda, mis meis on head. Meis kõigis. Meis igaühes ON midagi ilusat ja head. Ajalehtedes ja teles ja raadios kajastaks ainult seda, mis on ilus ja hea. Tõeliselt, mitte sildi või ideoloogia järgi!
Oleme ju üks rahvas, räägime siiski (enam-vähem) üht keelt, elame ühel (seni veel) piiritletud territooriumil. Meil on ühised esivanemad, oleme kasvanud nende kultuuril ja vaimsusel. Meil on tegelikult ühesugused vajadused ja igatsused.
Vaatame peeglisse ja ütleme endale: ma austan ja armastan sind, sa väärid seda. Sa ei ole kaup tööturul, nimetu maksukohuslane, tarbija, jäätmevaldaja, seksuaal, sa oled INIMENE. Väärikas, haruldane, hindamatu, kordumatu ime! Ka iga meie kaasinimene on kordumatu ime.
Usaldame üksteist, austame üksteist. Me ei vastandu üksteisele, me täiendame üksteist. Nautigem seda, et meil on erinevaid arvamusi ja elulaade. Nagu mees ja naine, see on ju imeline, et nad on erinevad. See on ainus erinevus, mis tõesti rikastab. Nende erinevuse kaudu saavad nad üheks ja loovad uue elu. Mis hakkab kunagi omakorda uut elu looma. Imeline.
Viskame oma kõnepruugist välja sõimusõnad ja igasugu absurdsed -istid ja kogu ammu hapuksläinud poliitkantseliidi, hakkame rääkima puhast ja ilusat ja kultuurset eesti keelt. Hakkame mõtlema, mida me ütleme. Naeratama. Põhjendama oma hinnanguid. Paneme pead tööle. Uskuge, selle peale kulub päris palju energiat ja aega, ehk ei teki siis enam nii palju tühja ideoloogilist agitproppi, mis ennast aina kordab, õli tulle valab ja mitte midagi ära ei lahenda?
Ainult siis on võimalik tõsiselt probleemidega tegelema hakata. Igaüks oskab midagi, teab midagi, mõistab midagi. Lehetoimetajad, andke meile võimalus seda teistega jagada, vahendage oma rahva vaimset rikkust, ärge takistage selle kasvamist. Ärge tehke valikuid oma ärimeestest või poliitikutest isandate soovi järgi. Ka teie olete rahva teenrid. Ajakirjandus peaks olema rahva südametunnistus ja õpetaja. Seda tehakse ju rahva jaoks, mitte omanike jaoks. Kuulake ja levitage tarku mõtteid, mitte rumalaid. Ausaid, mitte valelikke. Ehtsaid ja loomulikke, mitte võltse ja ebaloomulikke. Selleks, et osata vahet teha, on vaja süveneda. Vaimselt. Lugeda, mõtelda, analüüsida, kaaluda.
Otsigem tarkust, tõelist elu, mitte väljamõeldud narratiivi.
Meil on tegelikult ühine eesmärk: me tahame ju kõik, et meie lastel oleks ilus ja turvaline kodu. Nii lihtne see ongi. Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga “avanemise” kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?
Vaba rahvas on sallimatu kõige vastu, mis tema laste tulevikku kahjustab.
Hei, poliitikud, kes teist julgeb öelda, et see ei ole tema südamesoov, et tal on ükskõik, missuguses maailmas tema lapselapsed kunagi elavad? Või te lihtsalt ei mõtle niikaugele? Pärast teid tulgu või veeuputus?
Kakskümmend viis aastat tagasi tahtsime saada vabaks rahvaks – kuhu on kadunud see uhkus ja lootus, mis toona pead tõstis, ja meid nii kenasti ühte sidus? Ka siis oli neid, kes rääkisid, et me ei saa iseseisvalt hakkama, aga neid ei kuulatud. Mis nüüd juhtunud on? Ilus, arukas ja uhke rahvas, miks sa oled tagasi vajunud nõukogude apaatiasse ja lootusetusse: oh, mida meie ikka suudame teha?
Suudame, kui tahame!
Kommentaar Lembit Maimets: Miks ei pääse Eesti juhtkonda inimesed nagu Malle Pärn ja Einar Laigna?
Tänu sellele et meil väliseestlsastena oli selliseid inimesi, nagu nemad, püsis ka eestlus ja ikka veel püsib 70 aastat peale kodumaalt lahkumist.
Miks on nüüd 25 aastat iseseisvust korraga pannud kodumaal Eestit hinge heitma?
