Paljud inimesed väidavad, et ristiusk on müüt [1] , ja nemad on realistid, sest nad ei usu mingi kõrgema vaimu ega väe olemasolu. Ent nende endi “reaalsus” koosneb tegelikult suurest hulgast müütidest, millest nad koovad oma elukangasse petlikku aseainet sealt väljavisatud religioonile.

Sest meie elu keerleb ju müütide ümber.

Kui ristiusk ongi müüt, siis vähemalt on ta inimese pahelist loomust ohjeldav, teda vaimsele arenemisele ning mõistlikule ja rahumeelsele kooseksisteerimisele üleskutsuv müüt. Mida selle aseained kohe mitte kuidagi ei ole. Mitmed tänapäeva pseudoreligioonikesed (nagu neti-, vägivalla-, staari- ja seksikultus, ultraliberalism oma vihkamisega teisitimõtlejate vastu, popmuusika koos ebakindlate ja sageli valelike või kunstlikult ülespuhutud iidolitega, kasumi- ja rahausk) õhutavad inimest ohjeldamatule enesehävitusele ja kultuurilisele allakäigule.

Meile valetatakse ja meie võtame need valed endale tõdedeks. Seega - me elame keset valesid, me elame valedes, me elame valedest, me suhtleme omavahel valede kaudu, me kakleme omavahel nendesamade valede pärast. Terve ühiskond on suuresti üles ehitatud valedele.

Näiteks: mina pean ennast inimeseks, ja loodan väga, et ka teie, armsad lugejad, peate endid inimesteks. Aga poliitikud ja ajakirjanikud ja ametnikud nimetavad meid kaubaks tööturul, maksumaksjateks, jäätmetekitajateks, jäätmevaldajateks, töövõtjateks, tööandjateks, ettevõtjateks, füüsilisteks isikuteks, valijateks, kinnistuomanikeks, koeraomanikeks, sundüürnikeks, ja isegi - maksukohuslasteks. Ja neid määratlusi on veel palju.

Mulle tundub, et kõik need sildikesed on kasutusele võetud selleks, et me ära unustaksime kõige olulisema: et me tegelikult peaksime olema - inimesed.

Meile räägitakse, et meie riik on demokraatlik, et kõrgeim võim meie riigis kuulub rahvale, ja poliitikud on rahva teenrid.

Millal enne on isand teenrile omaenda sissetulekust mitu korda kõrgemat palka maksnud? Millal enne on teenril lubatud otsustada, kui palju ta isanda kassast endale raha võtab, ja kuidas sinna allesjäänut jaotab?

Jah, rahval lubatakse parteide dirigendikepikese järgi aeg-ajalt hääletada endale need teenrid, aga neid lahti lasta tal ei lubata. Ka mitte halva töö eest karistada. Ta peab kõik oma teenrite rumalused ja ülbused heatahtlikult välja kannatama, nende eksimused kinni maksma, ja järgmisi valimisi ootama, sest siis on tal võimalus endale uued (või needsamad) teenrid hääletada, kes omakorda uusi parandamatuid vigu tegema hakkavad.

Erakonnad esitavad meil “isandale” hääletamiseks oma meelt mööda kandidaadid, ta ei saa neid oma maitset mööda valida ja ametisse panna.

Teoreetiliselt on kindlasti demokraatias võimalik rahva võimu maksma panna - aga selleks on vaja haritud rahvast ja vastutustundlikke poliitikuid. Kusjuures haridus ei tähenda mitte võimalikult paljude mingi grupi poolt ainuõigeks tunnistatud faktide pähetuupimist, ka mitte ühe ühiskonnaskeemi kuulekat äraõppimist.

Haridus on tegelikult see, mis inimloomast kultuurse inimese teeb. Haritud inimene ei peta teisi ega kasuta neid oma huvides ära, ta on suuteline ise otsustama ja oma tegude eest vastutama, ja suuteline häbi tundma, kui ta on midagi valesti teinud. Reeglina ei võta ta endale ülejõukäivat ülesannet, ta tegutseb alal, mida ta valdab.

Meile räägitakse, et me oleme nagu “vabad inimesed vabal maal”. Justnimelt "nagu". Ka see on üks müüt.

Sest kes on vaba? Ükski inimene ei saa mitte kunagi olla täiesti vaba. Inimese vabadus on väga valelik müüt, see on nagu narkootikum, millega petetakse kergeusklikke “kodanikke” ennast (ja teisi) hävitama, ja mitte tähelepanu pöörama valedele, mida meile meie tegelikud valitsejad pidevalt ette söödavad.

Ma ei tea ka ühtegi maad, mis oleks täiesti vaba. Nagu inimene on alati sõltuv, nii ka inimühiskond ja riik, ükskõik missugune ta ka ei oleks. Alustades omaenese organismist, vererõhust, seedimisest, allergiatest, keskkonnast, toitumisharjumustest, geenidest, haridusest, elu jooksul tehtud valikutest, perekonnast, sugulastest, töökaaslastest, ülemustest, elektri-, prügi- ja kanalisatsioonifirmadest, pangalaenudest, korterinaabritest, oma isiklikest ja ühiskondlikest eelarvamustest, moodidest, poliitikute eelistustest, isegi ilmast, ja nii edasi kuni lõpmatuseni välja.

Me oleme vabatahtlikud pärisorjad, kes sinisilmselt usuvad, et nad on vabad inimesed vabal maal.

Me oleme mängult vabad inimesed mängult vabal maal…

[1] kasutan sõna “müüt” siin selle kaasaja sekulaarias levinud lihtsustatud tähenduses, mille kohaselt “müüt” on üldlevinud valearvamus või valearvamuste süsteem, mida üks osa ühiskonnast ekslikult tõeks peab.

Märkmed: