Usutagu või mitte, kuid nii see on. Mul oli au sellest pidulikust talitusest osa võtta. Beebi kaalu ei oska küll märkida kilodes ega naeltes/untsides, kuid lehekülgi on 327, sugu neutraalne. Õnnelikke lapsevanemaid on 17, neist neli kahjuks juba teisel pool Toonela jõge.
Reedel, juulikuu palaval 15. päeval leidis see rituaal aset Guido ja Õnne Laikve hubase kodu tagaõue terrassil. Valdav osa ootusärevuses papadest-mammadest oli kohale ilmunud ja võttis päevavarjudega kaetud laudade ääres istet sillerdava ristimisveega täidetud basseini peibutavas läheduses. Majaperemees Guido, kellel lasusid nii õpetaja, köstri kui kellamehe kohustused, teatas resoluutselt, et hoolimata kuumusest tuleb siiski kõigepealt „titevarvast mekkida“ ning avas shampusepudeli. Pokaalid kõlisesid kokku, kuigi beebit polnud näha toodud, vist kartis kuumust või vahetati mähkmeid.
Peremees pani põlle ette ja teatas, et grillil on midagi kõrvetatud, keelitas kõiki olukorda kontrollima. Muidugi – ahvatlevad vorstipreilid, mitmesugused salatid galantseiks kavalerideks, ole aga mees ja maiusta. Vorstidele järgnes lõhe ja lahke võõrustaja veeretas juba jutu kavalalt kanale, kuid Aino Müllerbeck segas õnneks vahele ja teatas poolnutuselt, et tema linnaluba on lõppenud ja peab kahjuks lahkuma vastsündinut nägemata. See mõikas. Ainole toodi temale määratud eksemplar välja ning siis hakkasid kõik üksteise võidu oma osa nõudma, olles veendunud, et Aino eksemplar polnud ainueksemplar.
Sundviskesse sattunud Guido avaldas tõe. Vahendajana kirjastuse ja kirjutajate koondrühma vahel oli ta sattunud olukorda, kus oleks peaaegu tulnud ristsed pidada beebita. Raamatu väljaandmine lükkus kirjastuse poolsete probleemide tõttu aina edasi ning lõpuks oli rahumeelne Guido pidanud raasuke rusikaesperantot rääkima (mis õnneks piirdus vaid lauale põrutamisega), et väljakuulutatud aiapeo jaoks vähemalt paarkümmend eksemplari oma valdusse saada. See oligi saanud teoks umbes tund aega enne varruliste saabumist.
Igal õnnelikul lapsevanemal avanes võimalus maimukest oma kätel kussutada. Guido tõstis nägusaid köiteid kastipõhjast ning koostaja Maie Ilves maalis iga saaja nime taha kinnitava konksu. Kes minu nime vaderina kirja pani, jäi saladuseks, kuid tunnistan, et põlen tahtest kirjutada raamatust endast. Kindlasti teengi seda, kuid kuna mul on halvaks harjumuseks raamat enne tutvustamist läbi lugeda, siis palun lugejaid kannatlikult oodata. Praegu lubatagu mul piirduda aupakliku kummardusega autoreile ja tänusõnadega Õnne-Guido aadressil meeldiva vastuvõtu eest.
