Kaur Kender. eba normaalne. Väljaandja “Eesti Keele Sihtasutus”, Tallinn, 2000, 294 lk.
Viimasel ajal on mõnel Eestis välja antud raamatutel ühele eeslehele lisatud märkus - “Väljaandja Eesti Keele Sihtasutus”. Enamatel juhtudel on tegemist avantgardistlike teostega. Samaaegselt on teada, et Eestis ilmub raamatuid rohkem kui kunagi varem ja kirjandussõpradel puudub raha nende ostmiseks.
Seepärast julgen oletada, et Sihtasutus on vahendajaks Kultuurkapitalilt raha saamiseks ja autoriõigus jääb kirjanikule, kusjuures Sihtasutus katab trükikulud, ja juhul kui võimalik, siis raamatukogud saavad tasuta eksemplare.
Kuulun generatsiooni, kes selgelt veel mäletab iseseisvuspäevi, aega, mil maakonnavalitsused kinkisid igale raamatukogule teatud valiku aasta jooksul ilmunud teostest. Kuidas muidu oleks minusugune marakratt saanud lugeda selliseid teoseid nagu Mälgu “Läänemere isandad”, Kivikase “Nimed marmortahvlil” või Metsanurga “Ümera jõel”?
Kuna Kenderi “eba normaalne” on avangardistlik raamat, mida ükski oma arust normaalne inimene ei osta, siis võib juhtuda sama lugu nagu toimus Ilmar Laabani sürrealistliku luulekoguga, mis ilmus Rootsis nii varakult kui 1946, kutsudes esile vihase poleemika, mis pole siiani veel vaibunud. Kaur Kenderi raamat räägib ühest noorukist, kes teeb maailmareisi üle Bangkoki ja New Yorgi. Kuigi see lugu on vähem jahmatavapanev kui Laabani luulekogu, paistab tal olevat vähe minekut. Vahepeal on aga Laabani luulekogu “Ankruketi lõpp on laulu algus” rohkem kui 50 aasta jooksul muutunud eesti kirjanduse klassikuks. Sama lugu võib korduda teiste samasuguste teostega.
Kenderi kangelane on sünnilt eestlane, kes kannab prantsuspärast nime Claude Chevalier. Leitakse Bangkoki linnapargist ühe kaubapakendi jäänustelt trüki “Pagari piparkoogid”. Claude Chevalier oskab kohe seletust anda, et need olevat teatud sorti maiustused, mida mõnel põhjapoolsel maal riputatakse jõulupuule küünalde kõrval. Chevalier täpsustab maa asupaika — see asuvat Skandinaavia poolsaare külje all, just pisut lõuna pool Soome lahte.
Raamatut võiks pidada zhanrilt reisikirjelduseks, sest autori tähelepanekud Bangkokist ja New Yorgist on autentsed. Kender lõõritab kaasa Frank Sinatraga — “Let me serenade you on the streets of New York City”. Jänkid ise kutsuvad seda linna “Big Apple” (Suur õun), mida keegi ei suuda ühe korraga ära süüa. Alati juhtub vastupidist, linn sööb külalise ära.
Raamat koosneb IX-st ladina numbritega märgitud peatükist, kuhu autor paigutab kõik oma võimalikud uitmõtted, reisimuljed ning imaginaarsed armastuskirjad. Kolmanda peatüki neljandas lõigus tuleb Kender lagedale oma kirjandusliku manifestiga. Õnneks, hea huumoriga — “sa vaatad oma peegeldust ühe järjekordse elektroonikapoe aknalt. Sa tead, tuleb olla 21. sajandi kirjanik. Noor. Tugev. Agressiivne.” Lisab sinna otsa, et meil on hädasti vaja ekstreemkirjandust.
See kõlab küll kangesti kunagiste elulähedaste moodi, kes karjusid ühes kooris: “Meil on küllalt siurulaste pitsivahust, me nõuame elustavat karbonaadi.”
Kender kasutab siin väikest mõttepausi, lisades, et kirjaniku andekus seisnebki selles, et ta tahab rahvale teada anda, mis on märkimisväärne — mitte ainult olevikus, vaid ka minevikus. Ta ütleb end olevat Pushkini austaja. Selle tõestamiseks esitab ta ühe Pushkini venekeelse luuletuse teksti. Lisaks: ta on lasknud oma teoses ümber laduda ühe Pushkini luuletuse (“Pihtimus”), August Sanga eestikeelses tõlkes. Leiame ka Betti Alveri “Suured voogajad”. Mida see vaene Claude Chevalier peale hakkaks, kui Pushkin, Sang ja Alver honorari hakkaks nõudma...?
Kuid, olgu mis on, Kender mängib kenasti paradoksidega. Selliselt need fookusesse satuvad, seega paremini silma torkavad.
Samuti paistab välja tema ilmne mängurõõm, sellistes õnnestunud ridades nagu seda on “ ... odav ei ole sama mida tasuta ... kui sul üldsegi raha ei ole, siis võid ka kõige odavamal maal nälga surra.”
Lõpuks — kõigele veel otsa — üks Woody Allenlik elutarkus: “Tee alati nii, nagu teeksid midagi valesti.”
Mäng paradoksidega (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tubli, Eduard Krants, arvustus on hea. Ma ei teagi teist meie generatsiooni inimest, kes oleks Kenderit lugenud.
Kultuur
TRENDING
