Ega ma poleks oma arvamust niigi ärahooratud punaste teemal hakanud muidu kirja panema, aga ühe meie ustava väliseestlasest kirjasaatja ülimalt ülbe repliik paarikümneaastataguse jäätisereklaami üle ajas lõplikult kopsu üle maksa.

Nimelt halvustas too daam tollaste Eesti parimate näitlejatega filmitud plombiirireklaami uuesti näitamist kui stagnaaja ülistamist. “Kas see kasimata välimusega, laudaukse tagumikega, kortsus riietustega kolhoositööliste kari peab Teie ostjaskonda esitama,” päris too proua irooniliselt.

Esindab jah. Võib-olla on mõnedel kommarite nõiajahile keskendunud isikutel raske tunnistada, et ka selle hirmsa (ausõna, ilma irooniata) okupatsiooni ajal inimesed töötasid, elasid, armastasid ja — oh seda jubedust — rõõmustasid.

Ma EI kavatse poole sõnagi õigustada punast ideoloogiat ega nende hirmutegusid. Minul, nii nagu kõigil teistel eestlastel, on perekonnas selle tõestuseks armid olemas.

Ka ei kavatse nõukaaegset defitsiidikeskset elu ja selle halli nõmedusi idealiseerida. Siiani meeles oma põhikooli lõpupidu, kuhu olin kaubandusvõrgu puuduste tõttu sunnitud minema selliste kingadega, mis oleks au teinud igale piinamisasutusele. Maini ka neid jubedaid halle riideid, soovitab viiekümnendaid käiv kolleeg.

Noh, nüüd on meil poed igat masti ja kirja hilpe täis. Kindel on ka see, et hoolimata tarbimisühiskonna varjupoolest: kodututest, eluasemelaenudest ja vaimsete väärtuste kriisist läheb meil praegu igatahes paremini.

Ent ma keeldun kategoorilist nõustumast väitega, nagu oleks KÕIK toona olnud eranditult olnud trööstitu ja õudne. Aga just neid omadussõnu kasutades meil praegu minevikku meenutatakse.

Paljud arvamusliidrid on öelnud, et punanostalgia toob neil kananaha ihule. Nagu oleks iga pioneeristiilis peetud pidu ülistus punaparteile ja selle käsilastele.

Rahunege ometigi maha, lugupeetud seltsimehed, oihh vabandust, härrad ja prouad! Kas tõesti peavad kõik kahe Eesti Vabariigi aegsest ajast pärit inimesed oma noorust ja lapsepõlve igavest ajast igavesti maa põhja manama?

Arvamus, nagu oleks nn punanostalgia (kes selle lolli sõna üldse välja mõtles, ah?) kommunistliku terrori õigustus, on naeruväärne ja suure osa elanikkonna suhtes kuritahtlik.

Ja ausalt öeldes hakkab mulle praegu teatud kildkondades valitsev punase värvi allergia sügavalt vastu. Justkui peaksid ka kõik need, kes kunagi on kandnud oktoobrilapse tähekese ja punast kaelarätti, endiste kompartei aktivistidega üheskoos näidisenesetapu tegema.

Olgu siis — annan end üles. Olen kah olnud oktoobrilaps. Pioneeriks saamist ma suisa ootasin, silme ees laagrilõkke tuled ja luurekad. Kogu punane propaganda kahvatus võimaluse ees minna metsa telkima ja lõkketulel suppi keeta.

Pioneerlust, kui punane pahn maha arvata, saabki tolle aja tingimustes võrrelda skautlusega. Mõlemad annavad rahututele rüblikutele tegevust ja ülistavad üldinimlikke omadusi: teistega arvestamist, sõprust ja nõrgemate abistamist jne.

Loomulikult, igaüks leiab oma lapsepõlves midagigi rõõmsat. Sama on ju nentinud ka teised totalitaarsete režiimide all üles kasvanud.

Ent isegi pärast seda, kui ma hindan oma lapsepõlve (olen sündinud sügaval Brežnevi ajal 1975. aastal), ei saa ma esiplaanile tõsta punast terrorit — ausalt öelda ei tajunud ma seda mitte kunagi, vaid asju, mis on kummalisel kombel tänapäeva kauboikapitalismi ajal unistustehõlma vajunud.

Sooja lehmapiima maavanaema juures. Inimeste isetust — polnud harv juhus, mil võhivõõrad pakkusid seitse kilomeetrit eemal asuvasse kõrvalkülla poodi kõndinud mulle ja vanaemale küüti.

Ning tulles tagasi alguse juurde, siis igatsen ma siiralt tagasi SEDA jäätist, mida tollal reklaamiti — mõnusalt suussulavat ja mõru šokolaadikoorega maiust, mis ei kleepu kurku ebameeldivaks klombiks.

Märkmed: