Ilmar Talve: „Kevad Eestis, Autobiograafia I“, 1997. 391 lk., „Kutsumatu külaline“ (II), 1998, 301 lk. „Kolmas kodumaa“, (III), 318 lk, 1999, Ilmamaa Tartu.
Rahvusvahelise mainega Eesti rahvateadlane ja tuntud kirjaniku Ilmar Talve memuaarid on lõpuks ilmunud ja lugejatele kättesaadavad. Ilmar Talve sündis Peterburi lähedal Ingerimaal 17. jaan. 1919 metsatöölise pojana, kelle vanemad opteerusid Eestisse 1920. Perekond asus elama Tapale, mis jäi tema kodulinnaks Eestist lahkumiseni 1944. Seal ta lõpetas alg- ja keskkooli (1927-1938), misjärel õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas etnograafiat ja kirjandusteadust ning mille ta lõpetas 1942 magistritööga „Tõrva ja söepõletamine Eestis“. Põgenes Soome 1943 sakslaste mopi eest ja astus vabatahtlikult Tagavarapataljoni 800 ridadesse, mis peatselt paisati Karjala rindejoonele. Ta tuli tagasi koos teiste soomepoistega 1944.a. augustis ja võitles Tartu all kuni sakslaste taganemiseni Eestist. Tal oli kavas Rootsi põgeneda, kuid sakslased kaaperdasid aluse ja ta viidi sundkorras Saksamaale Gotenhafeni, kust ta liikus edasi Taani piiri lähedase Flensburgi kanti. Sealt ta põgenes illegaalselt üle piiri ja pääses Kopenhaageni kaudu Stockholmi, kus ta vanade sõprade Eerik Laiu ja Gustav Ränga kaasabil põgenikelaagrisse pääses. Seejärel jätkas ta õpinguid Stockholmi ülikoolis etnograafia alal, mille lõpetas doktorikraadiga 1990. Vahepeal oli oli ta saanud Turu ülikooli dotsendiks, mis pani aluse tema akadeemilise karjäärile. Alguses professori asetäitjana, siis korralise professorina ja lõpuks rahvateaduse osakonna dekaanina. 1986.a. läks ta erru professor emeeritusena ja jätkas tegevust kirjanikuna. Oma akadeemilise karjääri vältel on ta avaldanud kümmekond põhjapanevat rahvateaduslikku uurimust rootsi, soome, saksa ja inglise keeles, kusjuures märkimisväärne on tema „Suomen kultuurihistoria I ja II“, mille eest ta nimetati SUS-i auliikmeks.
Eesti proosakirjanikuna on Talve avaldanud „Ainult inimene“ (1948), „Maja lumes“ (1952), „Johansoni reisud“ (1959) ja „Maapagu I-II“ (1988). Ilukirjanduslike teoste hulka tuleks arvata ka tema „Teatajas“ ilmunud „Krati krünsud“, millest seni on ilmunud ainult väike valik.
Teose esimese osa sissejuhatuses tsiteerib Talve Taani teadlase J. Kondropi arvamust, et autobiograafia keskendub omaenda isikule ja mälestuste kirjutaja püüab informeerida lugejat ajast, milles autor on elanud. Tema arvates oleneb autobiograafia õnnestumine tasakaalust kirjutaja minamaailma ja reaalsuse suhetes, millisena see on läbi elatud. Talve autobiograafia on samaaegselt ka kroonika, sest teosele on lisatud isikute nimede indeks.
Alati tekib küsimus, millal algab inimese mälu. Talvel, nagu kõigil inimestel, on seda raske määratleda sest ta arvab, et õppis lugema 6-aastasena.
Üks tema mälestusi pärineb ajast, kui ta kodus kääritatud marjaveini sifooniga väiksematesse pudelitesse toppis. Ta jäi sellejuures purju, aga see võis ka päris kogemata juhtuda. Teine noorepõlve mälestus pärineb jõuludest 1939, kui ta ülikoolist tulles sai ema käest jõulukingituseks villasest lõngast kootud näokatte ja labakindad.
Keskkooliealisena ja isegi hiljem Soome sõjaväes oli Talve andekas noorsportlane märkimisväärsete tulemustega 100 meetri jooksus ja kaugushüppes. Ujumine tema lemmikala just ei olnud, kuid sellest oli suur abi, kui vankad torpedeerisid laeva „Nordstern“, mille pardale ta oli pääsenud. Seal tuli tal laeva hukkumiskeerisest oma jõuga välja ujuda. Ta kirjutab sellest oma mälestustes: „...mul olid kaasas seitse asja: saapad, sokid, aluspüksid, püksid ja särk.“ Selline hukkuvalt laevalt päasemine oli nagu atskoomäng, kui keegi panga kinni lõi ja võitis.
Ilmar Talve kasutab märkimisväärselt hästi oma huumorimeelt. Nii kirjeldab ta oma Soome minekut 1943 toreda muigega suunurgas. „Paadimees nõudis 2500 Saksa marka või siis vastavalt natuuras. Mul oli raha ainult 750 marka ja üks vähekantud suveülikond ja taadi käest saadud üks kümnerublane kuldraha, mis ta Venemaalt opteerides oli mööblisse puurituna üle piiri toonud.“ Või teine näide. Kuna eestlased on alati öelnud et „...parem suutäis soolast kui maotäis magedat“, aga poiste arvates olid soome toidud liiga magedad, siis kirjutas ta oma konvendikaaslasele Karl Ristikivile, et kui Helsingis soolasilku saadaval on, siis saatku seda rindemeestele jõulukingiks. Ristikivi tegi seda, aga postipakki avades läks klaaspurk katki ja klaasikillud tuli välja sülitada.
Nii olid soomepoisid lõpuks Karjala rindejoonele jõudnud ja ta kirjutab selle kohta lühidalt oma mälestustes. „...kui seal võõras ümbruskonnas seisin ja kahtlasi hääli kuulata üritasin, silme ees tuisuiilides kõikuvaid pajupõõsaid vahtides ja sõrm püstolkuulipilduja päästikul.“ Kindlasti aimas ta, et see võitlus on teinud temast märgitud mehe elu lõpuni ka siis, kui relvad juba on maha pandud. See mõte tuletas ennast ka siis meelde, kui ta üle Saksamaa ja Taani oli Stockholmi jõudnud. Kui ta kunagi 1940-ndate lõpul tahtis Norrasse etnograafide kongressile minna, ei antud talle viisat sellepärast, et oli võidelnud valel poolel. Sellest hoolimata võitles ta edasi ajalehe Teataja veergudel poliitilise vestekirjanikuna ja kirjutas Stalini surma puhul 1953. a. kevadel „...maailm hakkab juba toibuma suure vene rahvajuhi ja õpetaja kauaoodatud lahkumisest ... ta olevat oma teadvuse ja klassiteadvuse kaotanud ja ka jalatalla alt kõditamine polevat aidanud. See on juba kindla surma tundemärk.“
Peale oma abikaasa Liisa (1921-1966) surma, kui poeg Juhan oli 15-, tütar Anna 8- ja noorem poeg Lauri 5-aastane, tuli läbi ajada naise sugulaste ja teiste tuttavate abiga. Juhanist sai õigusteadlane, Annast ja Laurist arstid. Nüüd on Talve jõudnud juba vanaisa seisusse. Ta on rohkem kui poole oma elust veetnud Soomes, ja sellepärast teab ta sellest maast rohkem kui paljud teised eestlased.
Nii polegi vaja imestada, miks ta kaks oma viimase mälestusraamatu peatükki on nimetanud „Paasikivi (1946-1956) ja Kekkoneni (1956-81) Soome“ ja „Mauno Koivisto (1982-1991) Soome“. k
Kiirelt sõlmitud vaherahu (1944) alusel pidi Soome maksma hiiglaslikku, 225,5-miljonilist sõjavõlga, loovutama Karjala ja suure osa oma kaubalaevastikust, pluss baasid Hangos ja Ahvenamaal. See ei olnud veel kõik, sest 1948.a. kavatses N. Liit Soomes toime panna riigipöörde, nii nagu seda tehti Eestis 1940. USA salaluure hoiatas Soomet ja president Paasikivi alarmeeris Soome sõjaväe. „Ainult üle minu laiba,“ ütles Paasikivi, ja riigipööret ei tulnud. Iga päevaga kasvas venelaste poliitiline surve. Seejärel sai presidendiks Kekkonen järgmiseks 25 aastaks. Lisaks kõigele muule suukorvistati ka ajakirjandus. Seega valitses Soomes N. Liidu diktatuur ja viisakuse mõttes nimetab Talve Kekkoneni ainult sõnaga oportunist.
Kui Eesti end 1991.a. taas iseseisvaks kuulutas, siis teadis Talve, et maratonijooks on peaaegu lõpukorral, kuid päris lõpusirgeni pole veel jõutud. Sinna jõudmiseks oli vaja viisat, mille kohta ta kirjutab: „Hämmastust äratas viisa ülikõrge hind, kuid vabariik oli vaene ja väliseestlased olid Tallinna arusaamise järgi kõik ju rikkad.“ Peale seda ta hakkas oma autobiograafiat kirja panema. Ja lugejale ei jää muud üle, kui talle pai teha või patsi lüüa.
Maraton üle kolme kodumaa
Kultuur
TRENDING
