Kui ma kuulen kuidas orkaan väljas märatseb siis meenutab see mulle päeva Nõmme algkoolis kui koolijuhataja mu kaklemise pärast peale tunde jättis. Mitte sellepärast, et mu kaklus kuidagi orkaaniga sarnaneks, vaid sellepärast, et karistuseks mulle ja mu kakluskaaslasele pidime me pähe õppima Marie Underi luuletuse „Sügisemaru“ enne kui võisime koju minna. Poisikesepõlves õpitu on mul ikka veel meeles:
„Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühisedes metsadest läbi ja vilistes ladvus,
kohutab tigedalt lindusid pesas jne.“
Marie Under oskas küll hästi kirjeldada Eesti sügisetormi, aga kahtlustan, et orkaani kirjeldamiseks oleks tal jäänud sõnadest puudu.
Florida on päris suur, peaaegu neli Eestit, aga neljanda kategooria orkaan Irma, mis praegu väljas märatseb, ulatub Atlandi ookeanist Mehhiko laheni. Tuulte kiirus 70 miili raadiuses orkaani keskpunktist on üle 250 km tunnis, mõned tuuleiilid veel hullemad. Lisaks hoonete ja sõidukite purustamisele kuhjab tuul ka merevett, mis koos kõrgete lainete ja vihmaveega uputavad suure osa rannaäärsest ja isegi sisemaisest madalamast maast. Eelmise nädala orkaan Harvey muutis suure osa Teksase osariigi Houstoni linnast tohutu suureks järveks. Florida kõige kõrgem punkt on ainut 105 meetrit ja kogu Florida keskmine kõrgus merepinnast on 30 meetrit. Võib karta, et paljud lõuna Florida elanikud peavad kannatama lisaks purustatud kodudele ka veeuputust.
Mõnedel Kariibi mere saartel mille Irma ületas kui see oli viienda kategooria orkaan, pole peaaegu ühtegi maja ega puud alles.
Niipea kui orkaan maismaale jõuab hakkab ta jõud kahanema. Aga isegi esimese kategooria orkaan annab Eesti sügisemarudele silmad ette.
Kogu Florida valitsus, eesotsas kuberneriga, on juba mitu päeva soovitanud lõuna Florida elanikel evakueeruda. Rõhuv enamus inimestest ongi seda teinud. Mu vend Tõnu, kes elab Saint Petersburgis, st Floridas, mitte selle nimelises Vene linnas, sai meeldiva kutse tulla pidu pidama sõbralt kes elab Jacksonvilles, põhja Floridas.
Paljud, kaasarvatud mina, varjavad ennast selleks ette nähtud üpris orkaanikindlates koolimajades. Mulle anti magamisnurk ühes arvutite õpperuumis. Võin valida kasutamiseks ükskõik millise mitmest sajast. Meil oli arusaamine, et peab kaasa võtma enda toidumoon, aga just praegu teatati valjuhääldaja, et „dinner is served“ kooli sööklas. Mis nii viga kannatada!
Väljas märatseb siiski maru „ja murrab“ nagu ütles meie luulesuurus. Kaevates ei koha siin küll mitte “ kuused ja kased ja männid,“ vaid enamasti palmid. Minu kodu ümber ka igivanad tammed. Kardan, et ka nendest „võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.“
Kui Nõmme koolijuhataja meid kontrollima tuli vuristasin „Sügisemaru“ kiiruga ette, aga mu puupäine kakluskaaslane, kellega mul kakluseks läks sellepärast, et ta mind lolliks kutsus, ei saanud isegi järgmise ja ülejärgmise kontrolli ajal hakkama. Aga nii nagu kõik head asjad, lõppevad kunagi ka halvad. Ka koolijuhataja tahtis koju minna.
Ilma ennustajad teatavad, et umbes 30 tunni pärast peaks ka minul olema ohutu koju minna. Süda muidugi kripeldab. Kes teab, kas kodu on ikka veel elamiskõlbulik. Kui polegi, siis saab ennast lohutada sellega, et orkaan on üle elatud ja peaks olema võimalik veel päästa riideid, köögitarbeid ja muud elamiseks vajalikku. Pean igal juhul hakkama ette valmistusi tegema, et tulla sügisemarude ajaks oma sünnimaale, oma uut raamatut „Kahekõned Kalevipojaga“ esitlema.