Mardipidu aga oli tõeline paraad, kus sammusid elevant ja printsess, ämblikmees ja lepatriinu, tiiger ja jänku, politseinik ja maasikas, karu ja viiking. Kohale olid saabunud veel supermees ja kiisu, nõid ja Hawai suvitajad. Kes oli pidu jälgimas, sai kiire ülevaate laste lemmiktegelastest, sest lapsed valisid ikka neid, keda nad armastavad jäljendada, kelle kostüüme nad soovivad kanda.
Lauluõpetajad Liina Purje-Lepik ja Eveli Kõrre, muidugi kostümeeritud, lõbusalt riides, panid mardilised laulma ja liikuma. Nii saime teada, kuidas hiiretips putru keetis, kuidas karumõmmil läheb ja kes jäi gripipalavikku. Hoogsalt marsiti saali keskele eesti rahvalaulu saatel, ikka mart see tuleb materdades, materdades. Veel paar ühislaulu ja mardisandid, nagu Eestis neid kutsutakse, tatsusid rivis oma õpetajate saatel klassiruumidesse. Tegelikult sel hommikul ei olnud õpetajaid, vaid olid lepatriinud, kiisu, kuri nõid, Pipi Pikksukk, suvitaja jt.tegelased.
Lastevanemate seas oli peol elevust, oli palju piltnikke, kes just ühte ja erilist kostüümikandjat soovisid pildistada. Lateaia juhatuse liikmed pakkusid müügiks erinevaid eestikeelseid lasteraamatuid, lasteaiatemaatilisi särke, kotte. Ka sai osta riidest kotte, kuhu hiljem oma maiustused puistata, kui „halloween“ möödas.
Mis sest, et kombed muutuvad ja mardid on moodsamad ning vanarahvatarkus omandab teise tähenduse, ikkagi on mardipäev, mardilaul ja marditants. Pärast mardipäeva tuleb kadripäev, mille möödudes märkamatult saabuvad juba jõulud. Nii et kostüümid kappi ja uusi laule õppima, teadagi kelle ja mille jaoks.