Mare Imral TEKST SIIS ... Möödunud aasta novembri lõpul toimus minu vastu vägivalla sugemetega rünne. Rääkisin sellest paarile sõbrale ja oma abikaasale (kes muide viibis sel ajal Eestist ära). Nende soovitusel tegin avalduse politseisse.
Nii tollal meediale tehtud avalduses, mis oli tingitud politsei poolt avaldama hakatud pressiteadetest ja mille juurde jään ka täna, kui kohe esimesel vestlusel politseis, rõhutasin, et ei soovi antud asjas meediatähelepanu. Asja uurimise käigus olen hoidunud igasugustest avaldustest selles asjas, mida ei saa öelda minu ütlusi uurinud politsei või prokuratuuri kohta. Mõistan nn avalikku ja ametkondlikku survet ja ajakirjanduslikku uudishimu, ent ei mõista lõpuni asjaosaliste sellele allumist.
Hakati uurima hoopis mind
Politsei võttis minu arvates kohe esimesel vestlusel hoiaku, et uurima ei pea mitte toimunut, vaid mind. Vestlused toimusid läbi erinevate tõlkide, kellest ma ise kedagi tööle ei võtaks, ja n-ö mitu ühe vastu.
Läinud aasta viimase ja käesoleva aasta esimesed kuud viibisin tööasjus välismaal. Eestist ära olles sain ajakirjandusest teada, et süüdistus on esitatud hoopis minu vastu.
Kohtudokumentidest ilmneb, et süüdistusmaterjal on praktiliselt sõna-sõnalt sama kui uurimismaterjal. Teisisõnu, algusest peale on uuritud minu liikumist, kusjuures seda on tehtud kaudsete tõendite alusel.
Süüdistus valeütlusest tugineb kahele väitele. Esiteks, et auto millega tol päeval randa sõitsin, ei olevat turvakaamerate salvestuste järgi olnud pargitud sellele parkimiskohale, mida politseile näitasin. Täiesti võimalik, et see oli pargitud mõne järgmise maja ette.
Teiseks näitavat minu telefoni positsioneeringi, et ründe toimumise ajal ei asunud mu telefon samas kohas, kus mina. Taas võimalik, mul on kolm telefoni, mida ei kanna kõiki kaasas, mõni neist on aeg-ajalt assistendi käes, mõni kontoris.
Ei taha tõestada, et pole kaamel
Prokuratuuri poolt pakutud moel kohtuasja lõpetamise kokkuleppega nõustusin, kuna kogu asja uurimine on juba seni tekitanud mulle rohkem ebameeldivusi kui juhtum ise. Alternatiiv - käia Eesti kohtus mitu aastat tõendamas, et ma ei ole kaamel (inglise keeles "boil the ocean") - ei ole ülemäära ahvatlev.
Politsei on veendunud, et olen andnud ebatõeseid ütlusi. Täiesti võimalik, et on detaile, näiteks auto parkimiskoht vms, mis ei ole olnud täpsed. See ei muuda toimunud olematuks. Olen ka nõus, et prokuratuuri ja kohtu ressurssi peaks kasutama olulisemate asjadega tegelemiseks ja mul ei ole soovi võidelda ametasutustega, kes on oma otsuse minu suhtes langetanud sisuliselt algusest peale, ega ka ajakirjandusega, kelle jaoks juhtunu on "poliitiline", "skandaalne" ja üldse hästi müüv. Kohtuasja jätkumise korral oleks asi arvatavasti päädinud minu suutmatusega tõendada, et rünne toimus ja süüdistaja suutmatusega tõendada, et see ei toimunud.
Seetõttu nõustusin asja lõpetamisega, tingimusel, et ennast süüdi ei tunnista. Olin nõus prokuratuuri nõutud rahasumma tasumisega, sest on vaieldamatu, et menetluskulusid on riigil olnud.
Mõelge enne, kui politseisse lähete
Kõigile, kes sattuvad taolisse olukorda, soovitan kaks korda mõelda, kas asja politseisse anda. Tulemus ei pruugi olla see, mida te eeldate. Kui anda, siis pigem juhul, kui toimunul on tunnistajad. Kui olete välismaalane ja siiski soovite politseisse pöörduda, siis kindlasti kaasa võtta oma tõlk ja advokaat. Politseil soovitan mõelda, kas kannatanuid, kes tulevad ütlusi andma ja ei pruugi olla psühholoogiliselt liiga heas seisus, ikka peab üle kuuluma samades ruumides ja samas toonis kui kurjategijaid. Psühholoogiakoolitus ei teeks üldse halba ühelegi taoliste asjadega tegelevale osapoolele. Empaatiast ei hakka rääkimagi.
Poliitikutel soovitan aga mitte käituda leheveergudel revolutsiooniliste madrustena. Ütlen veelkord, et mul on küll kahju, et see asi ei päädinud võõravihast tingitud ebameeldiva intsidendi registreerimise ja loodetava profülaktikaga ründajate suhtes, aga veel rohkem on mul kahju, et minu juhtumi professionaalse lahendamise asemel on sellest saanud mitte kellelegi kasu toov meediatsirkus.
Kokkuvõttes leian, et eriti prokuratuur ja kohus tegi oma töö politsei poolt ette antud materjali pealt adekvaatselt ja nii, nagu see võimaldas. Rohkem ma selles asjas sõna võtta ei soovi. Kõigil, kes soovivad, palun järele mõelda, kas nad teavad tegelikult midagi sellest, mis tol päeval minuga juhtus, või siiski ainult seda, mida keegi on suvatsenud selle kohta arvata.
Mare Imral TEKST SIIS ... FB
Eestlased Eestis | 06 Nov 2019 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
