Toronto Peetri Kogudusel on kena komme kutsuda külalisõpetajaid Eestist, mis on kindlasti olnud vastastikku rikastavaks kogemuseks. Eesti kirikuõpetajatel (nüüd juba kaheksal) on olnud võimalus tutvuda Kanada eestlaskonna kirikueluga, lüües kaasa ka seltskondlikus elus; ja kogudus on saanud jällegi uuelaadseid kogemusi kodumaa vaimulikelt. Praegune külalisõpetaja on Marek Roots, kes on Torontos koos abikaasa Pirjo ja väikese tütre Hanna-Mirjamiga.
Perekond Roots: Pirjo, Marek ja Hanna-Mirjam. Foto: K. Tensuda
Marek Rootsi (sündinud 6. jaanuaril 1976 Elvas) kodune kasvatus ei olnud usuline: vanemad ise olid küll ristitud, ema isegi leeris käinud, kuid lasteni kiriklik mõju enam ei jõudnud. Samas polnud vanemad ka ateistid, jõule pühitseti ikka, kuid mitte niisugustena nagu on nende religioosne tähendus. Marekil on hästi meeles tema esimene kirikuskäik Rõngus — alevikus, kuhu nende pere Elvast elama asus. Sealne kirik asub keset asulat, mäe otsas, ümber põlispuud. Laste jaoks oli see huvitav ja müstiline paik, kus ümber käidi mängimas ja piiluti ka pühakotta sisse. Kord kutsus kirikuteenija lapsed kirikusse ja sellega avanes neile ootamatult maailm, mis jättis Marekisse kustumatu jälje.
1990.-ndate aastate alguses toimus Eestis usulises mõttes murrang: liikuma hakkas usulist kirjandust ja paljud inimesed sidusid oma elu kirikuga. Ka Mareki vanemate koju ilmus Piibel ja muudki kiriklikku kirjandust. Koolis hakkasid mõned õpetajad lastele piiblilugusid jutustama ning nii tekkis Marekil mingisugune pilt usulisest maailmast juba enne seda, kui ta otsustas oma elus otsustava pöörde teha.
1995.a. sügisel asus Marek Tartu Teoloogia Akadeemiasse usuteadust õppima. Nominaalse viieaastase õppeaja asemel lõpetas ta selle seitsme aastaga, kuna asus vahepeal tööle noorte meeste varjupaika (Kristlik Kodu), õppides seal tundma elu pahupoolt. Varjupaigas töötamine avardas Mareki maailmapilti, andes korralikus peres kasvanud ja maakoolis käinud poisile teatava elukooli ja aidates ühtlasi veenduda valitud usutee õigsuses.
Õpingute ajal kohtus Marek Pirjoga, kes alustas samas koolis õpinguid 1998.a., kohe pärast keskkooli. Noored abiellusid 2001.a.; Marek lõpetas akadeemia 2002.a., Pirjo aasta hiljem. Kooli lõpetades mõtiskles Marek, mis saab edasi. Ta oli küll mõelnud ka kirikuõpetaja tööle, kuid ei teadnud täpselt, kas see on ikka see, mida tal teha tuleb. 2002.a. suvel jõudis ta läbi seesmiste otsingute otsuseni jätkata õpinguid Tallinna Usuteaduste Instituudi juures asuvas pastoraalseminaris, kus valmistatakse ette EELK vaimulikke. Õpingud kestsid aasta, mille vältel korrati üle varasemad teadmised, keskendudes enam kiriku praktilistele ülesannetele ning koguduse elu juhtimisele.
Juba pastoraalseminari stuudiumi ajal sai ta tööpakkumise Pärnumaale Häädemeeste kogudusse ning 1. juulil 2003.a. asusidki Pirjo ja Marek sinna elama. Augustis ordineeriti Marek Tallinna Toomkirikus EELK vaimulikuks ning septembris seati Häädemeeste koguduse õpetajaks, kus ta on töötanud üle kolme aasta. Samuti jätkavad nii Marek kui Pirjo õpinguid Usuteaduste Instituudis magistatuuris, mis on juba peaaegu lõpusirgel. Teha on jäänud kummalgi veel üks eksam ja kirjutada lõputöö. Pirjo magistritöö teemaks on „Rist eesti rahvapärimuses“, Marek uurib eestikeelse jutluse ajalugu.
26. novembril 2005 sündis nende perre tütar Hanna-Mirjam. Peaaegu aasta hiljem ootas neid uus väljakutse: oktoobris 2006 saabusid nad perega Torontosse, kus Marek asus tööle Kanada praostkonna ja Peetri koguduse vikaarõpetajana. Kanadas on tänaseks viibitud viis kuud ning Mareki ja Pirjo sõnul on kõik kulgenud kenasti. Eestikeelseid jumalateenistusi on Marek lisaks Toronto Peetri kirikule pidanud ka teistes Ontario paikades, kõige kaugem koht on Sault Ste. Marie. Võrreldes koguduse elu siin ja Eestis leiavad Marek ja Pirjo, et suur erinevus on juba mõõtmetes: Häädemeeste kogudusse kuulub umbes 300 liiget, kellest peaaegu pooltel on tihedam side kirikuga, Toronto Peetri kogudusel on aga vastavad numbrid mitu korda suuremad. Erinevus on ka selles, et Häädemeestel teeb kirikuõpetaja kõike alates jutlustamisest kuni lumerookimiseni (mis on Eesti maakogudustes tavaline), siin saab Marek aga enam keskenduda vaimuliku otsestele ülesannetele. Väga huvitav ja vaimselt rikastav on suhtlemine siinsete koguduseliikmetega, kellest paljud juba kõrges eas, kuid väga elurõõmsad ja energilised.
Toronto linn, mida Rootsid hindavad igati sõbralikuks ja mugavaks, pakub huvitavaid avastamisvõimalusi. Kui on vaba aega, meeldib neile käia muuseumides ja kultuurselt aega veeta. Elu on kiire ja viis kuud on läinud justkui linnulennul ning koduigatsuse peale suurt aega mõelda ei jää. Viibivad nad siin juulikuu lõpuni ning arvavad, et see aeg saab tulevikus ühe väärtusliku koha nende elus ja kogemuste pagasis.