Ruut EESTI ÜHISKOND ei tule oma minevikuga toime – nagu lesknaine, kes ei suuda leppida kalli kaasa lahkumisega

Meie ühiskond vappub pidevate minevikupainete käes, mille sümptomid võivad võtta väga erinevaid ja kaunis ootamatuid vorme: monumentidest (Lihulas ja Tõnismäel) kuni sportsärkideni (olgu need kirjaga “CCCP” või “Kommarid ahju”).

Minule kõnelevad kõik need sümptomid ühte keelt: meil on Eestis endiselt tegemata hädavajalik kokkuvõte oma lähiminevikust, see möödapääsmatu “mälutöö”, mis võimaldaks meil oma mineviku head ja vead selgeks mõelda, oimata toonaseid valikuid ja võimalusi ning need intellektuaalselt “läbi seedida”, et seejärel mineviku painetest vabaneda. Praegu käitub suur osa Eesti ühiskonnast nagu lesknaine, kes ei suuda leppida kalli (või vihatud) kaasa lahkumisega ja kelle käitumine muutub seetõttu iga päevaga üha ettearvamatumaks. Osundades tuntud prantsuse ajaloolase Henry Rousso sõnu, millega ta kirjeldas kollaboratsionismi paineid tänapäeva Prantsusmaal, võiksime tõdeda, et Eesti lähiajalugu on muutunud “möödanikuks, mis ei taha mööduda”.


Mälestamise ajastu

Eesti ühiskonna mäluprobleemid ei ole iseenesest midagi unikaalset ega isoleeritut. Suurem osa tänasest läänemaailmast on ametis oma lähimineviku kogumise, korrastamise ja konserveerimisega. Nende eelis Eesti ees on aga see, et ühiskondliku mälutööga hakati pihta juba vähemalt kümme või kakskümmend aastat tagasi. Ajaloolistel põhjustel on selle mälutöö esirinnas olnud Saksamaa, kus minevikust jagusaamisega (see kuulus Vergangenheitsbeweltigung) on tegeldud juba paar inimpõlve, ent samuti on selles vallas olnud väga tegusad prantslased.

Üks prantsuse ajaloomälu silmapaistvamaid uurijaid Pierre Nora, kelle juhtimisel ilmus aastatel 1984–1992 seitsmeköiteline koguteos prantsuse rahvuslikust ajaloomälust, on täheldanud tabavalt, et lääne ühiskond on tänaseks jõudnud “mälestamise ajastusse”. Ta kirjutab: “Me oleme praegu tunnistajaks mälu ülemaailmsele taaselavnemisele. Viimase kahekümne või kahekümne viie aasta jooksul on iga maa, iga sotsiaalne või etniline grupp pidanud läbi tegema sügava murrangu oma traditsioonilistes suhetes minevikuga.” Tuleb tunnistada, et Eestis on sellele minevikusuhete muutusele pööratud kahetsusväärselt vähe tähelepanu. Ja seda mitte ainult ajaloolaste poolt, vaid ühiskonna poolt tervikuna.

Kuigi ajaloolastel on sotsiaalse mälutöö juures etendada oluline roll, ei ole see aga kaugeltki ainult nende asi, vaid minevikust ülesaamisega peaks olema ametis kogu ühiskond. Edukas mälutöö eeldab küll piisavalt usaldusväärseid ajaloolisi andmeid ja teadmisi, mida ennekõike suudavad pakkuda ajaloolased, ent mitmed näited viimastest aastatest veenavad, et kui ühiskond pole valmis ega huvitatud neid uusi andmeid kasutama, siis ei ole neist ka suuremat tulu. Mälutöö peab algama pisiasjadest, see on ühtaegu nii kollektiivne kui ka individuaalne töö. Mitte ainult ühiskond ei pea püüdlema enda mineviku selgeks mõtlemise ja sellest ülesaamise poole, vaid seda peaks tegema ka iga inimene eraldi.

Skisofreeniline ühiskond

Viimaste päevade sündmused on uuesti päevakorrale toonud meie poliitikute kommunistliku mineviku küsimuse. Alates Eesti taasiseseisvumisest ei ole möödunud vist päevagi, mil mõnda juhtivpoliitikut poleks tituleeritud kommunistiks, et tema tegemisi seeläbi kompromiteerida. On kummaline, et kõigist nendest sildistamistest hoolimata puudub Eesti riigis tänaseni selge suhtumine, kas kellegi kunagine kuulumine EKP-sse on meie tänasel poliitilisel väljal n-ö raskendav asjaolu või mitte.

Näiteks ei reguleeri väidetavalt ükski Eesti seadus seda, kas poliitik peab oma kunagise komparteilise kuuluvuse enda eluloos paljastama või mitte. Kui sirvida internetis riigikoguliikmete elulugusid, siis on näha, et mõnedki eelistavad oma kommunistliku mineviku maha vaikida, samas kui teised ei pea vajalikuks seda häbeneda. See kõneleb jällegi sellest, et me ei oska oma kommunistliku minevikupärandiga midagi üksmeelset ette võtta, meil puudub konsensus küsimuses, kas EKP elab Eestis edasi või on ta jäänud minevikku.

On mõneti õõvastav elada riigis, mida juhivad endised kommunistliku nomenklatuuri liikmed ja kus parlamendi tasandil nõutakse kommunismi kuulutamist kuritegelikuks. See osutab üheselt ühiskonnas valitsevale skisofreeniale, mis tipneb säärastes kurioosumites, nagu sõjaloomuuseumi direktori natslikus kõnepruugis üleskutse kommunistide lõpplahenduseks. Ma ei oska sellist käitumist diagnoosida teisiti kui ajalooline autism, ent nagu iga haiguse puhul, on siingi vaja otsida põhjuseid ja pakkuda ravimeetmeid, mitte piirduda tagajärgede kritiseerimisega.

Pedagoogidest preestriteni

Ilmselt on kõik nõus, et 20. sajandi teise poole Eesti ajalugu vajab kainet ja pädevat käsitlust, milles minevikus toimunut ei vaadeldaks mitte tänapäeva perspektiivist, vaid püütaks mõista selle sisemist loogikat. Seda tööd on viimastel aastatel Eestis võrdlemisi hoolikalt tehtud ja see on andnud esimesi häid tulemusi. Kuid lisaks sellele vajame ka Eesti lähimineviku “mnemoajalugu”, sellist ajalugu, mis ei uuri mitte minevikku “nagu see tegelikult oli”, vaid nii, nagu seda hiljem mäletatakse, s.t mis ei hooli mitte niivõrd mineviku “faktuaalsusest” kuivõrd aktuaalsusest.

Nagu meie individuaalne mälu ei olene ainult sellest, mis on minevikus sinna talletatud, vaid oleneb ka olevikust, on kollektiivnegi ajaloomälu (või täpsemalt kollektiivsed ajaloomälud) allutatud oleviku oludele ja seega pidevas muutumises. Ei tohi unustada, et minevik ei muutu kunagi ise ajalooks, vaid selle kallal on ametis mitmed inimesed, ennekõike kuus P-d, nagu on teravmeelselt täheldanud nimekas saksa ajaloofilosoof Reinhart Koselleck: pedagoogid, PR-spetsialistid, poliitikud, poeedid, preestrid ja publitsistid. Mnemoajaloo eesmärk on näidata, kuidas kujuneb ja teiseneb ühe riigi või rahva ajalugu, tema minevikupilt.

Kuni me pole suutnud teha algust oma mnemoajalooga, kuni me pole suutnud teostada oma sotsiaalset mälutööd, seni oleme sunnitud jäämagi perioodiliselt läbi elama ühiskondlikke kataklüsme, nagu Lihula monumendi lõputu rajamine või mõne riigijuhi kommunistliku või KGB-liku mineviku lakkamatu paljastamine.

Eesti Päevaleht

Märkmed: