Margit Viia-aiste
Esinejad, lapsed, vanemad ja muusikahuvilised täitsid kiriku alumise saali. Õpilasõhtu avas sissejuhatava sõnavõtuga Margit Viia-Maiste, millele järgnesid Kanada ja Eesti hümnid Julian Pileggi ja Tomas Sauna klaverisaatel. Kuna osa esinejaid pidid mõne teise ürituse tõttu varem lahkuma, siis alustati kohe pildistamisega.
Kontserdi kava alustas Stefani Viinamäe kolme klaveripalaga: „Canon“ (Gurlitt), „Inter-City Tomp“ (Norton) ja „Penguins“ (Niamath). Johanna Groenbergi esituses kõlas Bachi „Little Prelude in D“, millele järgnesid Tomas Saunalt Telemanni „Solo in F: Bourree“ ja Kuhlau „Sonatina in C“, 1st movt. Kõik need ettekanded peegeldasid esinejate arengut ja sisseelamise võimet.
Aili Allas esitas viiulil „Petit air varie“ erinevaid variatsioone. Parinaz mängis klaveril Alfredi „Love Somebody“ ja Sadrolsadat Zadeh sama helilooja „Horse sense“. Kati Kiilaspea mängis julgelt Merila seatud Aaviku „Kuku sa, kägu“, Chee-Hua Tani „The Land of Nod“ ja Bartoki „Little Dance in Canon Form“.
Emilia Moon de Kemp ja õpetaja Margit Viia-Maiste esitasid koos klaveriduo — Spenceri seatud Bachi „Minuet in G minor“, millele järgnes Julian Pileggi esituses flöödil Hughesi seatud Bachi „Siciliano“. Stephanie Koop esitas klaveril Faberi „Aadvark Boogie“. Kerstin Koop mängis Laurence'i pala „Once Upon a Dream“ ja koos Stephaniega veel Branseni „Reggal for a Lonely Saxophone“.
Vello Keelmann mängis klaveril Mendelssohni pala „Venetian Boat Song“; Tomas Saun viiulil Mendelssohni „On Wings of Song“ ning õde-vend Emma ja Hermann Ratia koos „Princess Red Wing“. Emma mängis ka üksinda, esitades Kowalchyki „Just for You“, „Happy Hoedown“ ja Linni “Japanese Garden“. Heli Vanaselja esitas Lea „Snoopy“, Burgmülleri „Arabesque“ ja oma helitöö „Dreams“, mis näitas, kui andekas ta on muusikas end loovalt väljendama.
Andres Allas esitas tshellol „Concerto in C, III“, rikastades stuudio muusikalist väljenduslikku külge. Uuesti tuli esinema Hermanni Ratia, kes mängis klaveril ja recorder'il Vogti helitöö „I'm not Going to Ride the Roller Coaster“.
Järgnevalt tulid esitamisele tehniliselt keerukamad ja küpsemad helitööd. Julian Pileggi mängis B.B.C. ja Martini „Clocks“. Sopran Kristina Agur tõi kavasse vaheldust romantiliste sugemetega soololauludega — Carmichaeli „Skylark“ ja Schumanni „Der Ring“, mida ta esitas nauditava väljendusrikkusega.
Seejärel kõlas taas J. Pileggilt klaveril Chopini „Valse Op.69 — nr. L“ ja Kuzmenko „Mysterios Summer's Night“ ning K. Agur esitas oma ansambliga veel Eespere kompositsiooni „Löökpillid“.
Johanna Groenberg esitas klaveril Chopini „Nocturne“ ja Piazzola „Milonga del ángel“. Tomas Saun mängis klaveril Bartoki „Pentatonic Tune“, Gurlitti „Study in E minor“ ja Williamsi „Hedwig's Theme“.
Igati kontserdimõõdulise õhtu lõpetasid Johanna Groenberg ja Julian Pilegg klaveriduoga, esitades rütmiliselt rikka Weybrighti „Braziliana“.
Klaveripalade vahele pakkus Emilia Moon de Kemp näite idamaisest kõhutantsust, mis tõi elevust vanadele ja noortele.
Sellise mitmekülgse kujundusega õpilasõhtuid on neis ruumides toimunud aastaid. Kõik teavad, kuivõrd pühendunud on Margit Viia-Maiste muusikale. Ta on seda püüdnud edasi anda juba pühapäevakooli kõige noorematele lastele, õpetades neile laule, milles sisaldub ka vaimulik läkitus.
Nüüd, oma viimasel õpilasõhtul kasutas ta võimalust öelda tänu kõigile, kellega ta on saanud koos töötada.
Praegu pole teada, kes või kas üldse keegi astub tema asemele. Margit Viia-Maiste väljendas oma lahkumissõnades kurbust ja kahjutunnet, sest aastakümnete pikkusest teekonnast ei saa niisamuti, ilma tagasi vaatamata lahkuda.
