Austatud kolleegid!
Tänasel arutelul tasub meenutada Nõukogude Liidu rajajat Vladimir Leninit. Lenin nimetas Tsaari-Venemaad rahvaste vanglaks. Ent Nõukogude Liit polnud teistmoodi, ja Lenini sõnad on ajakohased ka täna. Sest keskvõimu tugevdav ja rahvustundeid õhutav Kreml ei austa vähemusi.
Ksenofoobia on Venemaal vormistunud fašistlikeks löögirühmadeks. See on eriti ohtlik riigis, mille elanikest viiendik ei ole slaavi päritolu. Rahvuslike ajakirjanike ahistamine ning tapmine on väga murettekitav. Siin ühenduvad nii president Vladimir Putini soov suruda maha sõltumatu ajakirjandus kui ka rahvuslik diskrimineerimine.
Võimude toetust maridevastastele rünnakutele osutab tõsiasi, et fašistlikud ründed on aastaid jäänud karistuseta.
Rahvusvähemuste olukorrale Venemaal ei tohi Moskvaga koostööd kavandades läbi sõrmede vaadata. Venemaa president Vladimir Putin räägib oma kõnedes sageli pühendumisest euroopalikule poliitikale. Venemaa poliitika rahvusvähemuste suhtes kinnitab aga taaskord, et president Putini teod lähevad sõnadest lahku.
Euroopas on Teise maailmasõja järel rahvuslikud vastuolud vähenenud. Me austame kultuuride mitmekesisust, üritame kaitsta ja toetada oma eripalgelist kultuurilist pärandit.
Euroopalik Venemaa mõistaks sarnaselt Euroopaga, et kultuuriline mitmekesisus on Venemaa rikkus, mitte ohustaja. Paraku näeme me vastupidist.
Seetõttu peavad Euroopa Liidu esindajad poliitilistel kõnelustel Venemaaga tõsiselt päevakorda võtma rahvusvähemuste kaitse Venemaal.
Kokku elab Venemaal 28 miljonit vähemusrahvustesse kuuluvat inimest. Neist soome-ugri keeli kõneleb neli miljonit. Mordva keeles, mille kõnelejaid on umbes miljon, ilmub aastas vaid paarkümmend raamatut. Ei anta välja ühtegi päevalehte ega jagata õpetust üheski koolis. Maride olukord on vaid veidi parem. Kuid kiiresti vähenev trükiste arv ning marikeelse kesk-ja kõrghariduse puudumine teeb oma töö.
Euroopalik lähenemine ei eelda Venemaalt üksnes rünnakute lõpetamist rahvusliku opositsiooni vastu. See tähendab ka seda, et Vene riik toetab seaduste ja tegudega rahvusvähemuste keelte ja kultuuri säilimist. Praegu on see unistus. Kuid Euroopa riikide kohus on seda unistust toetada ja kui vaja, selle unistuse eest võidelda.
Marianne Mikko, 12.05.2005, Strasbourg
Arvamus
TRENDING
