Marianne Mikko kutsub kõiki osalema Euroopa Parlamendi liikmete valimistel. Eesti Vabariigi suursaatkonnas Stockholmis saab hääletada 10. ja 12. mail. (Foto: Kati Aednurm)
Marianne Mikkoga intervjuu tegemise päevaks juhtus 23. aprill ehk võrdse palga päev, mis näitab lisatööpäevade arvu, mis naistel tuleb lisaks tööd teha iga aasta, et teenida välja meestega võrdne palk, mis mehed on teeninud juba aasta lõpuks. Eestis tuleb naistel meestega võrdse aastapalga saamiseks töötada lisaks eelmisele aastale veel 23. aprillini.
Olete hariduselt raadioajakirjanik ja töötanud kuus aastat diplomaatilise korrespondendina Brüsselis. Kas Brüsselis töötamine ajakirjanikuna on andnud teatava eelise olemaks ise tegev poliitikas ja seistes tihti ajakirjanike küsimusrahe all?
- Vastupidi. Mulle meeldib välis- ja julgeolekupoliitika. Tegin KUKU raadios “Välismäärajat” (olin selle saatejuht) ja olin loonud sellise igakuise väljaande nagu “Diplomaatia” ning sel hetkel polnud rohkem välispoliitika vallas võimalik Eestis saavutada. Olin oma karjääri tipus.
- Ma läksin ajakirjanike meelest poliitikasse ootamatult. Minu üks ja teine meeskolleeg, kellele see tuli nagu välk selgest taevast, pidasid seda peaaegu reetmiseks ja võtsid mind päris korralikult ette. Ma ei tunnetanud seda piiri, et rindejoon on muutunud -ma ei ole enam kaamera kõrval mikrofon peos, vaid olen kaamera ees. See tähendas, et ma ei osanud küsimustele vastata sugugi nii nagu seda üks vilunud poliitik peab tegema. Ma ei olnud veel oma ajakirjaniku rollist välja saanud, minu jaoks olid need sõbrad, tuttavad ja kolleegid ning vastasin ausalt. Olin tihti üllatunud, et miks tulid äkki nii häbematud küsimused.
- Minu jaoks oli üks aeg otsa saanud (ajakirjanikuna) ja kuna mind kutsuti poliitikasse, mitte et ma ise oleksin avaldanud soovi sinna minna, siis mõtlesin tõsiselt paar kuud ja alles siis tegin otsuse edasi liikuda.
- Aus vastus on, et alguses oli minu ajakirjaniku karjäär mulle segavaks faktoriks. Olles nüüd olnud poliitikas 12 aastat, ei näe ma endiselt seda rindejoont ajakirjanike ja poliitikute vahel. Me ei pea olema vastasleeris, tihti oleks just vaja üheskoos mõtestamist ja asjade selgitamist inimestele. Ajakirjanikud ei pea kogu aeg kahtlustama, et iga tegevuse taga on korruptiivseid algeid - elu ei ole nii must ja valge.
- Seda ma ei saa öelda. Eesti on oma ajakirjandusliku sõnavabaduse poolest maailma korralike demokraatiate hulgas. Kui aga vaatan ajakirjanikkonda Eestis, siis minu vanuses ehk 50+, kes võiksid olla klassikalised seeniortoimetajad, analüütikud ja mõtestajad, siis neid napib. Seetõttu kumab artiklitest kohati läbi elukogenematust. Kajastatud peaksid olema kõik ajakirjandustasandid: nii reporteri- kui ka analüütiku tasand. Kui neid pole, siis on ajakirjandus veidi õhukesevõitu.
- Minu sõnum on, et Eesti ajakirjandus on vaba, kuid nüüd peaksid väljaandjad vaatama üle, et milline on toimetuse koosseis ja kas kõik töötajad kannavad välja kvaliteetse toimetuse nimetuse. Siin on palju eeskuju võtta Soome, Rootsi, Taani, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjandusest. Eriti mis puudutab välispoliitikat – siin tunnen ma tihti ära, et olen seda artiklit juba muus keeles lugenud ja Eesti ajakirjandus on nagu tõlkebüroo. Sel juhul olen ma küll õnnetu.
Kas Teie arvates on paberlehtede aeg möödas?
- Nad jäävad alati, aga kardan, et tiraažid langevad. Võimalus on liikuda kvaliteedi suunas. Vaadates näiteks Ukraina sündmusi, siis uudiseid tuleb iga hetk, kuid nendest infokildudest on vaja kokku panna ühine pilt, mis oleks objektiivne ja vastaks tegelikkusele. Kiirus ei aita meid, peame teadma, millega seisame silmitsi ja et vastane on väga osav - vaja on mõtestada.
- Eesti koolilaste kirjanditesse on viimaste nädalate jooksul tekkinud teatav hirmufaktor, mis on seotud sellega, et telepildis on näha väga tihti tanke. Mitte, et me ei peaks neid näitama, kuid seda enam on vaja pilti ka mõtestada ja seletada, et mida praegune olukord tähendab Eesti kui ühe NATO riigi jaoks, mida ometi kaitseb artikkel viis “üks kõigi, kõik ühe eest“.
Miks olete otsustanud poliitikas esindada sotsiaaldemokraate?
- Olen kuus aastat elanud ja töötanud Belgias. Mind kutsusid oma ridadesse sotsiaaldemokraadid, aga olin ka selleks ajaks näinud, kuidas üks vana ja hea demokraatia toimib. Tundsin, et sellele seisan kõige lähemal.
- Kui oled ajakirjanik, siis tahad teada, kus on tõde ja hoiad nõrgema poole. Sotsiaaldemokraatia üks põhiprintsiipe on hoida nõrgema poole, ehk oled pigem töövõtja kui tööandja poolt.
- Pean tunnistama, et kui Meri ja Jeltsin kirjutasid alla paberile, kus Venemaa tunnustas Eestit, siis see oli tähtis hetk, mis on sööbinud mällu. Teisena meenub, et intervjueerisin 29. mail 1989. a. Václav Havelit, kes oli värskelt vanglast vabanenud. Olin Eesti Raadio ajakirjanikuna tegemas reportaaže Tšehhoslovakkiast. Teadsin, et Havel on vanglast vabanenud. Mul oli väga hea tšehhi tõlk, kes rääkis ka väga head eesti keelt. Mõtlesime üritada proovida Haveliga intervjuud teha ja see meil õnnestus. Sain väga pika ja toreda intervjuu, sest kui Havel kuulis, et ma olen Eestist, jättis ta Austria ja teised Kesk-Euroopa ajakirjanikud kõrvale ning ütles, et tahab intervjuud anda mulle, et kuulda, milline on olukord Eestis. See oligi kohati pigem mõttevahetus kui küsimusedvastused intervjuu.
- Havel oli lugenud vanglas venekeelset Lätis välja antud ajakirja “Atmoda” (Ärkamine), mis oli Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete ühislooming. Ta ütles väga selgelt, et ta vihkab venelasi ja ei armasta vene keelt, kuid seda ajakirja luges, lausa puuris ennast vene keelest läbi, sest see oli nii tähtis.
- Kui Havel oli saanud presidendiks, korraldas ta Moskvas vastuvõtu. Eesti ei olnud 1990. a. veel iseseisev. Ta kutsus Tallinast mind sinna osalema. See oli Vene võimudele midagi väga vastikut
Tšehhi oli käest minemas ja Moskvas korraldati vastuvõtt, kus olid esindatud kõigi Nõukogude Liidu rahvarinnete juhid. Edgar Savisaar oli samuti kutsutud, kuid teda seal ei olnud. KGB krigistas Haveli vastuvõtu puhul hambaid, kuid midagi polnud teha - presidendi tahe on presidendi tahe.
- Teatud hetked võivad olla väga määrava tähtsusega. Tol hetkel olid pildil kõik olemas – inimesed, kellest peagi said oma uute riikide juhid.
- Euroopa Parlament on väga huvitav kooslus. Seal on kas tulevased või endised riikide juhid. Küsimus ei ole niivõrd selles intellektuaalses tasandis, vaid Euroopa Parlament nõuab parlamendisaadikult, kes esindab oma riiki, väga suurt pühendumust ja lobby-tööd. Eriti veel väikeriigi puhul!
- Mind aitas selle viie aasta jooksul väga palju see, et eelnevalt olin kuus aastat olnud seal ajakirjanik ja paljud koridorid olid mulle väga tuttavad. Kui sa oled olnud sellise suure organisatsiooni sees, siis tunnetad kuidas see töötab.
- Mulle tundub, et töö Euroopa Parlamendis tuli mul üpris hästi välja. Oma üheks tähtsamaks saavutuseks eurosaadikuna pean nõude kehtestamist 28 Euroopa Liidu valitsusele, et 23. augustil tähistatakse EL liikmesriikides kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevana. Selleks tuli saada kokku üle poole Euroopa Parlamendi liikmete allkirjadest (kokku oli 750 liiget).
- See oli ülimalt põnev, aga ka väga raske. Lääne-eurooplased ei taipa tegelikult Ida-Euroopa saatusest eriti midagi. Miks 23. augusti MRP pakt on nii määrava tähtsusega? Kõik teised riigid hakkasid kohe meenutama, et neil on ka ajaloos olnud oma diktaator ja kõike nähti läbi oma rahvusliku prisma. Pidevalt tuli kannatlikult seletada, et see on ka tõesti kole ja hirmus, aga meie riikide puhul tähendas see pakt, et me lakkasime eksisteerimast. Kas te kujutate ette, et Kreekat või Portugali ei ole enam? Ei ole oma lippu, hümni ega riiki. Eriti Lõuna-Euroopale tuli seda sel viisil kannatlikult seletada, aga ega kergemini ei läinud sakslastega. Nemad püüdsid süü enda peale võtta - neile pidi seletama, et see on jagatud süü ja seda enam peab seda tähtpäeva meenutama. Saksamaalt küll paraku eriti palju allkirjasid ei tulnud. Saime kokku üle 400 allkirja ning sümboolselt said Eesti, Läti ja Leedu rehabiliteeritud.
- Europarlamendis ei hakanud ma ise kunagi alla kriipsutama, kui suur Eesti rahvaarv tegelikult on. Kui keegi küsis, siis loomulikult vastasin. Eesti suurus, võib-olla tänu Lennart Merile, meie esimesele presidendile, tundus inimestele umbes 10 miljonit, samas grupis nt. Ungariga. Meid nähti kaheksa korda suuremana.
- See on 28 liikmesriigi valitsuse otsustada, kuidas meile nii olulist mälestuspäeva tähistada. See pole pidupäev, vaid ikkagi kurb tähtpäev ja tihti tähistatakse seda mõne seminari või loenguga. Märk pealinnades pannakse maha, mõtestatakse eurooplaseks olemist. 23. august on kõikides liikmesriikide kalendrites fikseeritud.
Eestil on Euroopa Parlamendis vaid kuus inimest, kas Eesti suudab piisavalt lobby-tööd teha?
- Valijatel tuleb endale aru anda, keda Euroopa Parlamenti saata oma riiki esindama. Tähtis on tema keeleoskus, võime sundimatult suhelda, esindada oma maad ja rahvast. 1,29 miljoni inimese kohta omame me kuus kohta, kuid Saksamaal elab üle 80 miljoni ja neil on 99 mandaati, siis on protsentuaalselt Eesti ootamatult heas seisus. Nüüd sõltub inimestest, kuidas ja kui palju suudetakse ära teha.
- Üheks eesmärgiks on esindada oma riiki, kuid teistpidi tuleb ka Euroopat tagasi Eestisse tuua. Eesti poliitikutele tuleb meelde tuletada, mismoodi toimib demokraatia vanemates liikmesriikides. Tuleb osata teha inimese näoga seadusi ja pöörata rohkem tähelepanu ka võrdsetele võimalustele. Valitud inimene peab Euroopa Parlamendis esindama oma riiki nagu just ütlesite.
Kas Teie soovitaksite anda oma hääl praegustel valimistel Edgar Savisaarele?
Kindlasti mitte, sest ta ei läheks parlamenti tööle ju ka. Ma ei ole väga kindel tema keeleoskuses, kuid olen aru saanud, et inglise keelega ta väga kaugele “ei suusataks”. Enne oma hääle andmist tuleb mõelda, et mida see inimene Euroopa Parlamendis tegema hakkab. Iga poliitiku poliitiline võitlus on nähtav ka Eesti poliitikas, selle pinnal tuleb endale aru anda, et täiskasvanud inimene ei muutu vaid tegutseb samalaaselt edasi ka Euroopa Parlamendis.
Kas Teie arvates on Tallinna Linnavalitsus ja ülejäänud Eesti omavahel vastandunud?
- Kui vaatan tegevusi, mis on tehtud, siis on tekitatud omamoodi väike linnriik, kaasa arvatud oma meedia - Tallinna TV. Elemendid on küll sellised, et tekitatakse märtriroll, millega koondatakse oma toetajaid ning valitakse ühte ja sama ikooni. See ei ole eriti demokraatlik ning meenutab ühte teist ajastut ja teist riiki.
- Edgar Savisaare puhul ma kiidan aga asjaolu, et Keskerakonna liidrina on ta toonud riigikokku suhteliselt palju naisi asetades mehed ja naised valimisnimekirjadesse vaheldumisi. See on üks väheseid asju, mille puhul ma ütlen - hästi tehtud!
- Paljud muud tema ettevõtmised, nt. laulmine rahva ees à la Berlusconi, on jamps. Emotsioonidega manipuleerimist oskab Savisaar väga hästi.
- Naine peab valima naist, ka mehed peaksid valima rohkem naisi. Stockholmis võetakse palju rohkem pere ja inimesekesksemaid seadusi vastu kui Tallinnas. Kui küsitakse - kas julgeolek või lapsed -
nagu seda tehti paar nädalat tagasi riigikogus, siis niimoodi küsida ei saa, sest need ei vastandu üksteisele. See on väga mehelik lähenemine, sest naised sel moel küsimust üles ei sea. 1/3 juhtide hulgast peaks olema naisi - nii poliitikas kui ettevõtetes. Naised suudavad hoida inimese huvisid rohkem keskmes. Aga üldiselt olen ma selle poolt, et 40% oleks nii ettevõtete juhtkondades kui ka valitavates kogudes alaesindatud sugu ehk teisisõnu naisi.
Kas Eestis on üldse olemas piisavalt palju haritud naisi, kes ka ise soovivad juhtivatel kohtadel töötada?
Absoluutselt - nii palju haritud naisi on olemas. Ülikoolides on üle 70% bakalaureuse ja magistriõpingu lõpetajatest naised. Doktorante on enam-vähem pooleks. Eestis on haritud inimene tihti naise nägu. Neid naisi, kes võiks langetada ettevõtte või riigi jaoks tarku otsuseid, on palju. Kuna praegu on poliitika domineeritud meeste poolt, siis on võtted mehelikumad ja agressiivsemad kui naised seda tahaksid. Mina julgustan naisi võtma sisse kohta Toompeal ja luban aidata nii palju kui võimalik. Tihti saan naistelt vastuseks, et poliitika on räpane mäng. Millal muutub räpane mäng aga ilusaks ja puhtaks? Mida rohkem naisi tuleb poliitikasse, seda rahulikumaks, harmoonilisemaks ja konsensusele põhinevaks see muutub.
Naisel endal peab muidugi olema väike tahtmine poliitikaga tegeleda, sest võimu kandikul anda ei saa. Kahjuks peab alguses ka veidi ennast ohverdama. Selliseid naisi on Eestis olemas ja nende julgustamisega ma just tegelengi! Riigikogus toimus esimene Eesti-Vene piirilepingu arutelu.
Kas Eesti peaks Venemaaga praegusel kujul oleva piirilepingu sõlmima või mitte?
- Jah, peaks. Kas on parem olukord, kui meil ei ole piiri? Jaapan on ainus riik, millel pole Venemaaga piirilepingut. Jaapan on saareriik, kuid Eesti on ainult kahelt poolt merega piiratud, teisel pool Peipsit asub imperialistlike ambitsioonidega Venemaa.
- Ukraina sündmuste ajel on inimesed piirilepingu osas jaotatud kahte leeri. Jälgides teraselt Ukraina sündmusi, on Eestil piirilepingut vaja eriliselt, et piir saaks fikseeritud de jure.
- Piirilepingut tuleb korralikult lugeda, sest see räägib piiri fikseerimisest. Tartu rahu leping ei kaota oma kehtivust - see on seal sees ilma, et seda oleks konkreetselt nimetatud. Igakülgne analüüs on tehtud ja me anname endale aru, millele me alla kirjutame. Riiklus ei saa riivatud ja tegemist on õigusjärgse Eesti Vabariigiga.
- Minu süda tilgub hoopis rohkem verd setu külade pärast, mis nüüd jäävad teisele poole piiri. Inimlikust seisukohast on see kõige traagilisem. Euroopa Liidus on aga näiteid, kus piiriäärsete asulate vahel kohaldatakse lihtsustatud piiriületust. Selles osas peavad erinevate riikide töörühmad lahendused leidma koostöös.
- Ameeriklased tervitavad Eesti-Vene piirileppe sõlmimist.
- Häbematu, väga häbematu. Kui läänel oli tunne, et Vene karu on juba taltsutatud, on juba rohkem meie moodi, siis metsik see karu oli ja metsikuks on ta ka Putini juhtimisel jäänud.
- Eesti, Läti ja Leedu poliitikud on väga selgelt öelnud, et me võime, aga me ei saa kunagi lõpuni usaldada Venemaad. Meie ajalugu on näidanud, et tuleb olla ettevaatlik. Saab näha, kuhu Putin viib Venemaa just majanduslikus mõttes. Räägin oma teadlasest abikaasale kogu aeg, et kõik maailma teadlased peaksid koonduma ja mõtlema välja uue energiaallika, mis ei oleks nafta ega gaas. Sellest hetkest, kui see avastatakse, saaks näha, mis oleks Venemaal veel peale maa seest kätte jooksnud loodusressursside.
Praegune poliitiline olukord on võrreldav hiina hieroglüüfiga, mis üheaegselt tähendab katastroofi, aga samas ka suurt võimalust. Kätte on jõudnud tõe hetk Venemaa osas - lääs on aru saanud, et Vene karu ei ole taltsutatav ja järelikult tuleb suhtumist väga selgelt muuta. Euroopa Liidule meeldib kasutada pehmeid väärtusi, mis pikas perspektiivis on võidukad, kuid praegu on aeg suhteliselt limiteeritud.
Mida saavad Euroopa Liit ja USA ette võtta, et Venemaad ohjata?
- Ameerika initsiatiiv Venemaad sanktsioonidega taltsutada on ainuõige. Neid tuleks suurendada ja samal ajal jälgida Venemaa majandust. Kremli retoorikat vaadates saab järeldada, et peagi peaks toimuma seal meelemuutus, sest ressursid vähenevad.
Olete abielus Peter Andreksoniga. Kas Teie teine kodumaa on nüüd Rootsi?
- See kõlaks Eesti poliitiku suust kuidagi kummaliselt. Meil pole paraku võimalik elada igapäevaselt koos, aga meil on kodu, mis paikneb kahes kohas. Olen valitud Pärnumaa valijate poolt ja täidan nende poolt mulle antud kohustusi.
- Viibin tihti Göteborgis ja Peter jällegi Tallinnas. Oleme mõlemad oma valdkonnas professionaalid ja seega peame aru saama, et mõnda aega on abielus kaks kodu ja mitte veel üks katus. Mul on hea meel, et juba kolm aastat oleme hakkama saanud ja saame ka edaspidi. On suur õnn, kui kodus on olemas kindel tagala.
- Rootsi naised on eneseteadlikumad kui Eesti naised. Eesti naised võiksid kodus olla vähem Annikad ja rohkem Pipid ehk vähem kohuse - ning vastutustundlikud. Kui loetakse raamatut “Pipi Pikksukk”, siis samastatakse ennast pigem Pipi kui Annikaga, kuid elus käitutakse Annikana.
- Mulle meeldib, kui rootsi mehed on omavahel koos, siis räägitakse palju laste- ja koduteemal. Eesti mehed ei aruta just tihti laste üle, pigem asistel nagu töö, auto jms. Siin on ühiskond muutnud mehed rohkem empaatiliseks ja tolerantsemaks.
- Eestlased peaksid muutuma rohkem avatumaks ja mitte nii palju andma hinnanguid nähtustele, mida tegelikult ei tunta.
- Rootslasel oleks aga Eestist õppida dünaamikat ja avatust uutele väljakutsetele. Eestlased võtavad kiiresti uued asjad üle ja neid ka juurutatakse.
- Tegelikkuses võiksid eestlased ennast pigem aga võrrelda mitte rootslaste, vaid soomlastega, sest Soomel ja Eestil on ühine riigipiir Venemaaga ning ka ajalooliselt on neid kahte riiki lihtsam omavahel võrrelda. Rääkimata ugrimugri keelest.
- Õppida tasuks Põhjala rahvastelt töö efektiivsemaks muutmist - eestlane küll töötab palju, kuid see ei ole tihti nii efektiivne kui sama töö sama aja jooksul Soomes või ka Rootsis.
- Rootslane tunneb ennast Rootsis mõnusasti. Nüüd on Eesti poliitikute ülesanne muuta Eestit selliselt, et ka eestlane tunneks ennast Eestis hästi ja ei sooviks minna tööle mujale.
TIINA PINTSAAR