Sinimägedel Eesti rahva vabaduse eest võidelnud ja seal langenud kangelaste mälestuskivi sai tõstetud maast kõrgemale ja paigutatud kindla aluse peale Sõitsin tänavu isademaale kõigepealt selleks, et uidata aasadel ja nautida nurmenukkude ja jaanikannide õitsemist. See aga läks täbarasti, sest Eestis olid juba peaaegu kuu aega olnud soojad ja liiga kuivad ilmad ning põllumehed olid mures põlluviljade kasvu kängu jäämise pärast. Sain ainult Muhu aasalt närtsinud nurmenukud kuivanult koju tuua.
Teine, tähtsam kutse oli Sinimägede läheduses Vaivara Vanal Kalmistul oleva Toronto ja ümbruse eesti ühiskonna hangitud mälestuskivi tõstmise ja selle ümbruse korrastamise lõpetamise ülevaatus. Toronto Eesti Meeskoori algatusel ning Toronto ja ümbruse eesti ühiskonna tugeval toetusel pandi mõne aasta eest meeskoori kontserdil Vana-Andrese kirikus kokku rahalised annetused summaga umbes 3800 dollarit ülalmainitud otstarbeks.
Toronto Eesti Meeskoor lubas siis selle ettevõtmise läbi viia. Võttis aega mis võttis, aga nüüd on see töö tehtud. Töö anti kohaliku arhitekti jooniste järgi teha OÜ Jõhvikivile maksumusega 18,600.- EEK. 13. juunil 2008 saabusid OÜ Jõhvikivi saadetud fotod uuesti paigaldatud mälestuskivist posti teel minu Tallinnas viibimise paika ja nende fotode alusel sai makstud ära viimane pool tööraha.
Vaivara vallavalitsus on määranud kogu meie mälestuskivi ümber oleva kalmistu ala, mis on piiratud vasakul olevast aiast kuni tagumise aiani, kus kasvavad puud, 1944.a. vabadusvõitlustes langenud eesti ja liitlaste sõdurite jäänuste matmiskohaks, ükskõik kus neid veel leitakse.
Kolmandaks eesmärgiks oli mul laulda Eesti Meestelaulu Seltsi korraldusel toimunud XXVI Ülemaalisel Meestelaulupäeval Kuressaares laupäeval, 14. juunil 2008, mis tõi sinna Piiskopi Lossi taha lauluastmetele 1100 laulupoissi, 1300 laulunoormeest ja 900 laulumeest (Eesti Meestelaulu Seltsi esimehe lauluvend Jaan Otsa andmetel). Osalesid ka kohalikud naistantsurühmad ja Eesti Kaitseväe Orkester.
Meestelaulupäeva motoks oli „Mu isamaa on minu arm“. Laulude kavas esinesid: ühendkoor 5 lauluga, meeskoorid 9 lauluga, noormeeste koorid 3 lauluga, poistekoorid 3 lauluga ja poistekoorid koos noormeestega 2 lauluga — kokku 22 laulu. Üritus kestis koos eelprooviga terve päeva.
Laulupäev algas kl. 11.30 meeskooride prooviga, mille järel oli lõunatamine. Kl. 14 olid ühendkooride proovilaulud. Kl. 16-ks kogunes see poiste, noortemeeste ja meeste lauluvägi bussijaama lähedusse rongkäigu alguseks, mis viis meid läbi Kuressaare südalinna, hõisates ja lauldes tänava äärde kogunenud rahvale.
Juba varahommikust alates tuli taevast alla paduvihma, mis oli kõik osalejad juba ihuni märjaks teinud, vaatamata vihmavarjude kaitsele.
Siiski hoidsid lauljad oma rõõmsat meelt ega vandunud alla veeloikude ümber marssides. Kogu see rahvas, mis ääristas tänavaid, ei tulnud siiski lossi taha kontserti vaatama ja kuulama — publikut oli umbes üks seitsmendik sellest, mis oleks seal olnud ilusa ilmaga.
Laulupeo kontsert algas täpselt kl. 16.30, mille kestel tuletasime meelde ka 14. juunit 1941, kui kommunistliku Vene okupantide terroriseeriv võim Eesti rahva paremad pojad, tütred, nende väikesed ja suuremad lapsed ja vanaemad, vanaisad vägisi loomavagunites Siberi tagamaadele sunnitöödele surema viis. Panime küüditatute mälestussamba jalamile selle meenutuseks pärja.
Kontsert kestis vaimustatult kuni lõpuni, kuigi kõik lauljad olid läbimärjad. Oma vahvusega paistsid eriti välja poistekoorid Hirvo Surva ja Lydia Rahula juhatusel.
Kõik dirigendid näitasid oma vaprust, joostes oma varjualustest ilma vihmavarjuta lagedal asuva poodiumi peale paduvihma sisse koore juhatama. Eesti Kaitseväe Orkester pidi siiski oma pillid kottidesse panema, et mitte neid lasta vihmal rikkuda. Viimased laulud pidime sellepärast ilma orkestrita laulma. Seevastu laulsime kõik aina südikamalt. Valjude hõigete ja hüüetega tänasime oma tublisid koorijuhte, kui neile pärjad kaela seati.
Kontsert lõppes kl. 20 paiku. Minul algas sõit lauluvenna, Inseneride Meeskoori baritoni Mati Tartu autos Muhusse Külasema külla, kuhu jõudes kiskusin märjad Toronto Eesti Meeskoori vormiriided seljast ja riputasin oma ööbimise toas kuivama — Matile kuuluvas kunagise talu aidahoones, mille ta oli ehitanud elamiskõlblikuks.
Paar pitsi konjakit kaotas ära külmavärinad, mis olid tulnud kallale märja päeva jooksul. Järgnes õhtusöök ja soe seltskond teise Inseneride Meeskoori lauluvenna Indrek Tiidemanni naabruses asuvas palkmajas. Ka saun oli kuum ja ootas külastajaid.
Lõpp hea, kõik hea! Saaremaal/Muhumaal oli aga värsket, niidetud rohu lõhnaga õhku kuhjaga!
