Autor: Mart Niineste
Konjunktuuriinstituudi juht Marje Josing on üks neid inimesi, keda võetakse kuulda alles tagantjärele. Seekord hoiatab ta, et isegi kui kriisi põhi on käes, ei tähenda see, et hullem on möödas – meid võib oodata pikk vindumine. Kui ettevõtjatele on kriis õpetanud, et äri alus on äriplaan, siis riigijuhtidel tuleb suhtlemise kunsti veel kõvasti harjutada. Käed rüpes ei peaks ootama keegi. Kas seekord kuulame?
Mis asi on konjunktuuriinstituut?
Konjunktuuriinstituut on väike (21 töötajat) eraõiguslik teadusasutus. Loodud 1934. aastal samuti rasketes majandusoludes, kui riigil oli vaja infot tarbimise, nõudluse ja maailmaturu kohta. Suleti Nõukogude okupatsiooni järel, kui arvati, et turgu ei ole vaja tunda, partei ja plaanikomitee teab ise kõike. Ja kui aastal 1966 selgus, et plaanimajanduslik pakkumine ei vastanud rahva vajadustele, loodi instituut uuesti.
Oleme läbi aja olnud riiklik instituut, erainstituut oleme alates erastamisest 1997. aastal, mil meie omanikuks sai Eesti kaubandus- ja tööstuskoda. Instituudi põhiülesanne on pakkuda riigile ja ettevõtjatele operatiivset infot riigi majandusliku olukorra ja turukonjunktuuri kohta.
Kui palju sellest tööst avalikkuse ette jõuab?
Ma hindaks, et 95 protsenti. Ei jõua konkreetsed eratellimused, kui tellija pole huvitatud info levitamisest. Riigi tellitud info on kättesaadav. Kui töö on maksumaksja rahaga tellitud, siis peab see talle ka kättesaadav olema. Aastas anname üle kümne pressikonverentsi, meil on kaheksa eestikeelset ja seitse ingliskeelset regulaarselt ilmuvat väljaannet. Iga lugeja võib ka ise minna meie kodulehele ja leida sealt palju majandusinfot.
Maksumaksja rahaga tellitud küll, aga kuulda võtmise kohustust ju pole?
Kohustust teadlast kuulda võtta pole kunagi. Paljud otsused on poliitilised ja sünnivad erakondade kokkulepete kaudu. On kena, kui nad teadlasi kuulavad. Aga kui nad seda ei tee… Eks see on paljude riikide probleem.
Teeb see meelehärmi, et kuulda ei võeta?
Eks ta muidugi vahel on probleem, sest mõnikord saab riik sellest majanduslikku kahju. Näiteks suhkrutrahvid. Oli ette näha, et trahvi me saame, kui riik suuremat haldussuutlikkust üles ei näita. Püüdsime sellest ka varakult ametnikele teada anda, aga ministeeriumide koostöö nõrkuse nahka see läks. Ega muud võimalust pole, kui rääkida ja rääkida ja rääkida.
Näiteks ka majandusbuumi ajal sai palju räägitud, et kergekäeline laenuvõtmine võib perele tulevikus oht olla. Aga kui inimesel vasardab peas, et laen on odav ja sõber juba võttis ning ostis maja või korteri, kas mina kehvem olen – väga raske on seda hullust muuta. Elu õpetab, öeldakse selle peale. Teadlane saab analüüse teha ja viiteid anda. Aga kas ühiskond teda kuulda võtab? See on ühiskonna probleem.
Matkitakse meie rikkaid naaberriike väliselt, mitte sisuliselt?
Jah, eks ahvatlus elada ja tarbida Põhjamaade kombel on suur. Raske on mõista, et nende majanduse arengutase (infrastruktuur, tootlikkus, investeeringud, tootearendus, toodete lisandväärtus, töökultuur jne) on hoopis kõrgemal tasemel kui meil. Rootsi riik on oma rikkuse üles ehitanud 200 stabiilse arenguaasta jooksul. Ei maksta loota, et meie suudame sama 20 aastaga.
Mis tunne on teil teadlasena selle kurtuse tagajärgi vaadata? Kes pärast naerab, naerab paremini?
Ma ei naera, ma võtan seda kui paratamatust. See pidi nii minema, oli ennustatav ja juhtuski. Mis siin naerda on! Oleme ju ühes paadis.
Millest on kriis meie majandust puhastanud?
Võib-olla on see muutnud meie mõtlemist. Kui sa pole selles kõige õnnetumas, pikaajaliste töötute grupis, vaid ülejäänud üheksakümne protsendi tööl käivate inimeste seas, siis on päris kasulik natuke pilve pealt maa peale tagasi tulla.
Eesti majandusel oli algusaastatel kerge kasvada. Turg oli tühi, konkurents väike, klientuuri oli lihtne leida, laenud odavad, tarbijate optimism suur. Nii võis maja või korterit müüa enne selle projekteerimist. Ehitusmaterjale ja töömehi polnud saada. Kuid inimeste usk tulevikku oli suur, osteti aktiivselt, hinda ei vaadatud ja toota oli lihtne.
Ega teilegi buumi aeg vist väga ei meeldinud? Mäletate kauplusi? Viiest kassast üks töötas, müüjaid polnud kusagilt leida, sest valitses suur tööjõupuudus. Ja kui inimesed nurisesid kassapidaja kallal, miks nad peavad nii kaua järjekorras seisma, viskas ta üle õla, et tema võib ka ära minna.
Tekkis suhtumine, et igapäevane töö on lollikestele, teised ajavad äri. Ostsin kinnisvaraobjekti ja müüsin kolm korda kallimalt maha, mida sa, vana tisler, tööl käid? See on nüüd paika läinud – arusaamine, et töö on väärtus, et haridus on väärtus. Suur hulk hullust on nüüd, kriisi ajal ühiskonnast välja lastud, ja see on hea.
Vaatame inimeste tarbimist – selle võib laias laastus jagada eluliselt vajalikuks ja lõbu pärast tarbimiseks. Maailmas on kokku tõmmatud just meelelahutuslikku tarbimist. Euroopa inimene vahetas sageli autot, rõivaid, mööblit. Uus mudel, uus mood, palju reklaami ja odav krediit – ning tarbimine õitses. Nüüd, mil tarbijad ei ole tuleviku suhtes kindlad, sissetulekud ja töökoht on ohus, laenu saada on oluliselt raskem, on osa sellest tarbimisest edasi lükatud. Nii ongi suured probleemid näiteks autode, rõivaste, meelahutuse müüjatel.
Vaestes riikides suudetakse sageli tarbida vaid seda, mida on vaja elus püsimiseks. Arenenud riikides on väga palju emotsionaalset, lõbu pärast tarbimist. See paindlik ruum kukub majanduskriisi ajal esimesena kokku. Selle sektori taastumine on seotud tarbija kindlustundega.
Kas tarbimine taastub paari aasta tagusel tasemel, kas tarbimine taastub endises mahus? Või muutub midagi tarbijate mõttemaailmas? Näiteks USA tarbija hakkab mõtlema, et ostaks väiksema auto, sest kütuse hind ei jää odavaks. Või hakkab laenamise kõrval mõtlema näiteks säästmisele?
Aga Eestis? Kuidas meie tarbija saaks end jälle kindlalt tunda?
Eestis määrab tarbija kindlustunde see, mis toimub tööturul. Kahjuks tuleb tööturg kriisist välja viimasena. Viimased uuringud näitavad, et koondatute hulk pole nii suur kui kevadel, kuid ettevõtjaid, kes koondavad, on endiselt oluliselt rohkem kui neid, kes töökohti juurde loovad.
Teatud hulga töökohtade kadu on ettevõttes loomulik. Meil oli suhteliselt palju käsitsitööd. Kuni palgatase oli madal, võis ettevõtja pakkimisliini ostmise asemel palgata kolm inimest. Nüüd, kui palgatase tõusis, on ettevõtjad automatiseerima hakanud. Ladude automatiseerimine, lüpsirobotid. Riiklike investeerimistoetuste taotlusi analüüsides on selge ettevõtjate püüe suurema automatiseerimise poole. See aga tähendab sageli töökohtade kadumist. Kas tekib juurde töökohti ja ettevõtjaid? Ja kas välisinvestorid on huvitatud Eestisse investeerima?
On karta, et sügis tuleb Eestile raske. Eelmisel talvel koondatute töötuaeg hakkab lõppema, kas nad saavad omavalitsustelt mingit toetust? Mis saab edasi? Talvel suurenevad perede väljaminekud küttekulude võrra ja kütuse hind ei ole tänavu nii odav kui aasta tagasi. Muresid on palju ees.
Tuleb pronksiöö number kaks, seekord sotsiaalsetel põhjustel?
Ei usu, sest inimesed saavad aru, et ühiskonda lõhkuvad asjad teevad olukorra ainult halvemaks.
Teadlasena tundub mulle, et Eestil pole olnud väga palju valikuid. Et kui meil oleks olnud teine valitsus, poleks justkui sellist kriisi tulnud? Ei. Majandusel on oma loogika. Sa võid ju anda parteiprogrammis suuri lubadusi, aga kui sind pannakse ministriks, siis pead otsustama reaalsuse põhjal. Need on sageli sundvalikud piiratud tingimustes. Ma ei näe teist kombinatsiooni. Ma ei näe, kes oleks suures plaanis mänginud seda mängu edukamalt.
Muidugi oleks pidanud buumi ajal riigi kulutusi piirama ja suuremat tagavara koguma, aga toona ei olnud ühtegi poliitilist jõudu, kes oleks seda kulutamisele eelistanud. Opositsioon süüdistas ju valitsust, et miks üldse reserve tehakse, laenatagu parem veel raha juurde.
Nii et kardinaalseid vigu Eestis minu meelest tehtud pole. Teine asi on see, kuidas suudetakse valusaid samme kavandada ja rahvale seletada. Kindlasti pole mõistlik nädala jooksul makse muuta. Rasketel aegadel on minu hinnangul eriti oluline, et valitsus ja parlament arvestaksid sellega, kuidas otsused mõjuvad inimeste meeleolule, sotsiaalsele sidususele. Juhid ei saa jätta muljet, et tegutsevad omaenese tarkusest, rahva arvamus neile korda ei lähe. Sellist suhtumist on viimasel ajal olnud ja selgitusi napib.
Ja ongi „surnud kassi põrge” käes. Mis see on?
See pole minu väljend. Seda kasutatakse näiteks börsil. Hea on mõelda, et oli majanduskriis ja kiire langus, nüüd tuleme langusest kiiresti välja, algab stabiilne tõus. Aga see ei pruugi nii olla. Me võime jääda pikemaks ajaks võnkuma väikese tõusu ja väikese languse vahele.
Täna hommikul rääkisin Saksa IFO instituudi töötajaga. Ka Saksamaal on viimasel kolmel kuul ettevõtjate ja tarbijate kindlustunne kasvanud. Ootused on kõrgemad, tegelikkuses muutusi veel pole. Ei osata ka Saksamaal öelda, kas see on taastumise algus või oleme kõigest halvema olukorraga ära harjunud. Majandus on kokku tõmbunud, nõudlust ja töökohti on vähem, kuid ettevõtja ja tarbija näeb seda halba olukorda juba normaalsena, on leppinud.
Võimalik, et ka Eestis on samasugune seis. On vähe ettevõtjaid, kes julgevad praegu uusi töökohti luua. Möödunud talve ja kevade vabalangemine on küll peatunud, kujunemas on uus turu jaotus ja maht. Aga oleks petlik selgelt väita, et meil on põhi käes ja maailm tuleb kriisist ruttu välja. Teadlastel pole praegu väga selgeid indikaatoreid ütlemaks, et see tõepoolest nii läheb. Meid võib ees oodata ka pikaajaline ja vaevaline taastumine.
Nagu rahvas ütleb, et oleme lihtsalt pool aastat Lätist maas?
Ei. Mõnes mõttes on meie probleemid ühised, aga ka väga erinevad. Kui vaadata uuringuid, siis Eesti majandus on olnud „läänestunum” kui Lätis. Eesti korruptsioonitase on madalam, ettevõtluskeskkond toetab arengut. Eestisse tulnud välisinvesteeringud on suuresti Põhjamaadest ja need riigid on ühed maailma arenenumad ja parema ärikultuuriga (mis muidugi ei tähenda, et ka seal ei leiduks piisavalt kelme). Võime Rootsi pankadest arvata nii ja naa, aga me peame olema üldiselt rõõmsad, et meie turul on soliidse äritaustaga, korraliku ärikultuuriga pangad, mitte kahtlase kapitali ja segase omanikeringiga väiketegijad.
Nemad kiruvad, et kuradi baltlased laenasid nende suured pangad rahast tühjaks. Meie jälle, et ise nad tulid oma odava rahaga siia turgu uputama…
Need on erapangad ja see on puhtalt nende äriplaani probleem. Nende pankade aktsionärid teenisid Eestist omal ajal suuri kasumeid. Swedbank (Hansapank) oli üks Eesti kõige kasumlikumaid firmasid. Siis olid aktsionärid rahul. Siis nad ei näidanud juhtkonnale näpuga, et lõpetagu see laenuralli.
Tegelikult toimus Eestis pankade omavaheline võidujooks ja turuhaaramine. Sama moodi, nagu õllefirmad või kommitootjad turgu haaravad. Pangad võitlesid kohaliku laenuturu pärast. Võidujooksu käigus unustati tähelepanu pöörata klientide taustale ja kliendiportfelli kvaliteedile ja kogu selle ettevõtmise jätkusuutlikkusele. Selles asjas peaks panga juhtkond peeglisse vaatama. Vaevalt on Rootsi pangajuhile uudiseks, et majandusareng ongi tsükliline.
Eesti valitsus ja Eesti Pank püüdsid laenurallit küll pidurdada (kohustusliku reservkapitali suurendamise nõue), aga avatud majanduse ja ühtse Euroopa turu osalisena olid need meetmed liiga hambutud.
Nii et mina näen siin eelkõige pankade äriplaani nõrkust. Nüüd võiksid aktsionärid juhatusele näpuga näidata ja endale tuhka pähe raputada, mitte „rumalaid baltlasi” kiruda. Hästi, suurt finantskriisi ei osatud ette näha, aga Eesti kinnisvaramulli lõhkemine oli nii kiire pakkumise kasvu ja ebareaalselt kõrgete hindade juures ennustatav.
Milline oleks Eesti normaalne elatus- ja hinnatase? Et neljakohalise numbriga palga puhul ei tunduks näiteks mõne monopoli kehtestatud hinnad ülepingutamisena?
Selleks on konkurentsiamet. Ülejäänud hinnad kujunevad turul. Küsida saab nii palju, kui tarbija on nõus maksma. Monopoolsed hinnad on tõesti omaette probleem. Tarbijal pole ju valikut, kelle käest elektrit osta.
Kummaline lugu toimub näiteks prügiga. Toon konkreetse näite vanainimesest, kellel on aianduskrunt, kus pole elamut ja kus ta käib viis korda aastas oma õunapuid ja põõsaid vaatamas. Ja nüüd leidis omavalitsus koos agara prügifirmaga, et talle tuleb iga kuu arve esitada prügi eest, mida pole tekitatud ja mida keegi kusagile ei vii. Seaduste järgi on kõik OK. See on minu meelest ülim häbematus ja kui seda ei nimetata tarbija petmiseks, siis mis see on?
Selliseid näiteid on päris palju.
On meil palju säärast häbematust veel järel?
No ikka on! Mind teeb nõutuks, et lihtne nõrk tarbija põrkab ametnike ükskõiksuse ja ignorantsuse vastu, kus väidetakse: seadus on selline, maksa ja ole vakka. Eestis on seadusi, mis töötavad oma mõtte vastu. Näiteks seesama prügiseadus. Taheti, et prügi ei läheks metsa alla. Tulemus? Suur osa inimesi, kes enne sorteerisid prügi, on sellest loobunud, sest niikuinii tuleb talle sundarve tühja prügikasti eest. Väited, et tal tekib vähem prügi või ta elab kusagil mujal, kõlavad kurtidele kõrvadele, kuna seadus ütleb, et sul peab olema iga kuu üks konteineritäis prügi! Aga tarbijad on ju erinevad: mõnel üksikul vanainimesel oleks prügi ära viia võib-olla kord kvartalis ja teisel suurel perel iga nädal.
Eriti nõrgematel kihtidel, kes jäävad hammasrataste vahele, on väga raske selliseid seadusi parandada. See teeb tigedaks, kui väikeses Eesti riigis, kus meid on ju nii vähe, ametnik või kohalik omavalitsus inimesest ei hooli, vaatab inimest nagu mutrikest. Eesti-suguses väikeriigis peaks riik jõudma iga inimeseni ja tekitama olukorra, et inimene tahab siin elada ja suhtub riiki austusega. Mitte et riik ja need 200 omavalitsust on sunniaparaat, kes inimesi kiusab ja nöörib.
Säärane mulje on visa paranema. Millest alustada?
Esiteks peaksid uued seadused arvestama tagajärgedega, sellega, kuidas seadus tööle hakkab. Siin võiks kasutada teiste riikide kogemusi. Teiseks tuleb kindlasti ametnikke paremini valida. Et töötaja kvalifikatsioon vastaks temale pandud vastutusele. Kui ametnik toimib nii, et see pole Eestile kasulik, siis pole ta koht riigiametis ega omavalitsuses. Kolmandaks peaks riik suutma oma otsuseid avalikkusele põhjendada ja kuulama tagasisidet. Mitte otsustama asju kuluaarides ja pärast inimesi fakti ette seadma.
Ja ette vaatamise oskus! Halb, kui tehakse otsuseid vaid järgmistest valimistest lähtudes. Eesti riik ei saa toimida valimistest valimisteni, riigi otsustes ja riigiaparaadis peab olema suurem stabiilsus.
Erakonnad peaksid siis oma rahastajatele hambaid näitama, kui nende huvid lähevad ühiskonna omadega konflikti?
Me ei tohiks mõelda, et riik teeb otsuseid mingite rahastajate huvidest lähtudes. Kui tehakse poliitilisi otsuseid kitsa lobigrupi, mitte avalikust huvist lähtudes – selle asja nimi on korruptsioon. Kohati on küll kahtlane tunne: miks mõni seadus ometi nii vastu võeti? Pärast hakkad aru saama, millisele ärigrupile see kasulik oli. Ajakirjanikud on siin tubli tööd teinud. Siin aitab ainult avalikustamine ja parem sotsiaalne kontroll. Väga kitsa majandusliku huvi põhjal tehtud otsused võivad meile tulevikus väga kalliks maksma minna.
Eks see on kõigi maailma riikide probleem, et jõud on ühiskonnas ebavõrdsed. Mida suuremate korporatsioonide ärihuvid, seda lihtsam on neid läbi suruda. Hea näide Eestist on Hiiumaa tuuleparkide lugu. Ühelt poolt ärigrupi huvid, kellel on võimalik endale palgata juriidilist tuge, kõrgel tasemel lobi teha. Teisel pool Hiiu memmed, kellel seda pole. Tullakse, pannakse aia taha tuulegeneraator ja öeldakse: see on minu hea äriplaan ja sina ole vakka! Riigi ülesanne on kaitsta avalikke huve, neid, kel pole raha ega jõudu lobiks. Hiiumaa rahvast tuleb aktiivsuse eest ainult kiita.
Selles mõttes on ju loomakaitsjate, tarbimisvastaste ja muude gruppide teke oodatud?
Avalikud liikumised on ühiskonna tasakaalustamiseks vajalikud. Ühiskond toimib siis, kui eri grupid saavad häält teha ja neid võetakse võrdselt kuulda. Kui ühiskonda suunab vaid kitsas grupp inimesi, kellel on raha ja selle abil saadud poliitilist toetust ning oskus kõike juriidiliselt korrektselt teha – see ühiskond ei toimi, või kui toimib, siis me ei tahaks seal elada.
Me hakkame kodanikuühiskonnast alles siis aru saama, kui tuulegeneraator meie aia taha tuleb. Aga ei tohi vaadata nagu lambuke, kui on terve mõistusega näha, et pakutavad lahendused on ühiskonnale kahjulikud, vaid tuleb häält teha ja ühiselt rumalusi takistada.
Kui leplik on meie ettevõtja kasumimarginaali kukkumise ja kahjumi suhtes?
Rõivastel on ju teada suured juurdehindlused. Algul on nad sisseostuhinnast nii 70 protsenti kallimad. Allahindluse lõpus maksab kaup veidi üle või alla sisseostuhinna.
Muidugi on ettevõtjad hindadega alla tulnud. Aga hind on viimane asi, mida ettevõtja tahab muuta. Juba kinnisvarakrahhi alguses oli näha, et ettevõtjad, kes hinnaga julgemalt alla tulid, said oma vara edukamalt müüdud. Paljud ei tahtnud hinda muuta, pakkusid aiatraktorit või sulast, seinariiuleid. Et ainult hind ei muutuks. Nad istuvad pahatihti ka praegu oma kinnisvara otsas. Ettevõtja peab nutikas olema ja hästi konjunktuuri tabama.
Eesti ettevõtjal esineb seda käitumist, et ta ennem kaotab tootmismahus, aga püüab neid väheseid asju müüa endiselt kalli hinnaga. Eks meil oli vähe ka hinna kujundamise kogemust. Välisettevõtte juht on kampaaniate ja tarbijatega manipuleerimisega rohkem harjunud. Nüüd siis õpime.
Jaehinna eripära kipub olema see, et see tõuseb kiiresti ja langeb aeglaselt. Kui bensiini hind maailmaturul tõuseb, tõstetakse seda kiiresti ka meil – varud ju väikesed. Siis kuuleme, et maailmaturu hind langeb ja langeb ja langeb. Aga meie jaehind ei lähe kuidagi alla. Hind on seega paindlikum ühes, tõusu suunas.
Sama on ka toidukaupadega. Kui maailmaturul hinnad 2007. aasta teisel poolele tõusid, siis asusid veelgi hoogsamalt tõusma Eesti jaehinnad. Kui maailmaturul toidu hinnad 2008. aastal langema hakkasid, siis meil püüti kangelaslikult jaehindasid mitte muuta. No ei õnnestu! Avatud turu tingimustes tuleb turule odavam konkurent ja hinna hoidja kaotab turuosa. Hinna kasutamine tarbija meelitamiseks on turundusoskus, mida meil napib.
Nii et suurem osa ettevõtjaid on selles suhtes läbi kukkunud?
Nad pole lootusetult läbi kukkunud, vaid saavad õppetunde. Ma usun, et üks väga kasulik õppetund on see, et hakkame müüki ja turundusse tõsisemalt suhtuma.
Seni ei olnud see oluline?
Mida ma näen, on äriplaanide nõrkus. Meil on koolitatud väga palju ärijuhte, kellest paraku pole sageli ei ärimeest ega juhti. Ta oleks olnud kusagil väga hea assistent. Aga ettevõtte juht peab olema selgelt välja mõelnud, kellele, mida ja miks ta toodab ning mis on tema konkurentsieelised. On ta kaup ilusam või odavam?
Mida teevad praegu head Eesti ettevõtjad, kes tahavad välisturul müüa? Otsivad müügimehi välismaalt, inimesi, kes tunnevad sealseid olusid, turgu ja kultuuritausta. Arvata, et ma siit Eestist hakkan homme kuhugi Prantsusmaale või Hiina müüma ja kõik seal meid ootavad…
Selles mõttes on vist tobe soovitada kõigil ettevõtjaks hakata. Milleks neid virelejaid-värelejaid juurde vaja?
Nii ja naa. Eestisse on vaja ka väikeettevõtjaid. On valdkondi, kus ühe-kahe inimese firma tuleb toime. Kui on hea äriplaan. Ja on inimesi, kellel on selgeid eeldusi heaks ettevõtjaks saada.
Enamasti seda pole?
Meil oli uuring, milles küsisime inimeste käest ka seda, mis on äri alustamisel kõige olulisem. Minu mõtte järgi on see äriplaan, läbimõtlemine. Alustajate jaoks aga oli see üsna viimasel kohal. Arvati, et esmatähtis on pangast laenu saada. Ja siis tuttavad, kes lepinguid sokutavad. Mitte see, kellele ma müün. Inetu öelda, aga toota suudavad paljud, müüa vähesed.
Kindlasti pole mõtet minna ettevõtet tegema, kui sul pole ärisoont ega äripaani. Ettevõtlus eeldab teatud isikuomadusi. Mõnele meeldib spetsialistina töötada. Milleks teda ettevõtjaks sundida.
Hea spetsialist…
… on alati väärtuslikum kui halb ettevõtja. Aga kes tahab ja tunneb, et tal oleks võimeid –miks mitte.
Alati tuleb mõelda: kes on kliendid? Näiteks väikekauplus. Siis peaks ümbruskonna inimesi teadma, personaalselt teenindama. Teadma, kes tahab koeratoitu, kes värsket ajalehte. Tegema juttu. Nagu need välismaa pisikesed perepoed. Sageli me teeme anonüümse keldripoe, mille üks sein on täis viinapudeleid ja teine igavesti säilivaid konserve, ning pole imestada, et ei suudeta püsima jääda! Inimene on nõus maksma väikese poe kallimat hinda siis, kui ta saab sealt personaalse teenindamise, temast hoolitakse.
Keskmine ettekujutus ettevõtjast on maasturiga mees, kes halab, et raha ei ole. Sedagi kuvandit peaks vist sõbralikumaks lihvima?
Oi, sellise olemisega meestega polegi midagi teha. Nad võivad rahulikult ära Marbellasse minna. Eestis on üle 50 000 äriühingu, ja neid, kes jätavad ülburi mulje, on suhteliselt vähe. Aga nad paistavad silma oma suure maasturi ja rumala olekuga. Neid ettevõtjaid, kes teevad iga päev rasket tööd ja püüavad töökohti hoida, on palju rohkem.
Vestmann all, Piibeleht peal. Konkurendile ärategemise asemel otsitakse nüüd pigem koostöövõimalusi?
Selgelt on näha, et ettevõtjate koostöövalmidus on suurenenud. Kui me räägime ekspordi olulisusest Eesti majandusele, siis siin on teatud vähim konkurentsivõime, mille juures ettevõte on ekspordis veel edukas. Liialt väike ettevõte ei suuda osaleda hangetel, investeerida arendusse ega tehnoloogiasse.
Ehitusmehed räägivad, et peatöövõtja teeb alltöövõtjale tihti rahaga „külma” ja too on sunnitud töömehed nälga jätma, sest pole raha palka maksta. Kuidas annab nii kultuuritu olla?
Probleem on sageli lepingutes. Ehitussektoris on suur varimajanduse osakaal. Kui headel aegadel sai ka ilma siduvate lepinguteta hakkama ja paljud töömehed said ümbrikupalka, siis kriisi ja vaidluste korral hakkab must majandus ise oma lapsi sööma.
Viimasel ajal räägitakse loomemajandusest, justkui oleks see imerohi majanduse päästmiseks.
Hea ja lihtne näide loomemajanduse kohta on laulupeolt. Ilusad rahvuslikud sokid ja põlvikud. Kunstniku hea idee, looming, kena teostus ja tulemuseks väga edukas müük. Sellist nutikust ja häid loomingulisi ideid peaks meie majanduses palju enam olema.
Tarbijahinnaindeks seekord ei kukkunudki?
Võrreldes eelmise aasta juuniga kukkus natuke (0,9%). Võrreldes eelmise kuuga ei muutunud. Mõeldes aasta tagasi, siis oli kütus veel kallis. Ka toit on nüüd odavamaks läinud. Mina ennustan, et sügise poole hakkavad hinnad jälle tõusma.
Kas see mitte pole deflatsiooni saboteerimine? Kui kõik kaasa ei tule, pole asjal ju mõtet…
Hindade kujundamisel on mitu tegurit. Ettevõtja käitumine, poliitilised otsused. Käibemaksutõus. Olulist rolli mängib ka kütuse, alkoholi ja tubaka kallinemine aktsiisitõusu kaudu. Siin… ei ole häid valikuid. Otsus tõsta käibemaksu oli ilmselt ainuke koht, kus suudeti kokku leppida. Kes kaitses pensionäre, kes emapalka. Ainult käibemaksu suhtes polnud valijatele lubadusi antud. Ja see on ka kõige lihtsamalt laekuv ja hallatav maks.
Majandusbuumi ajal oleks see päris hea otsus olnud. Tarbimist tagasi tõmmanud ja reserve suurendanud. Kriisi ajal, kui probleem on nõudluse nappuses, võiks minu hinnangul sellised maksud stabiilsed hoida.
Ega sellele maksumuudatusele soovitudki eri analüüsigruppide hinnanguid. Analüütikud, ettevõtjad, maksumaksjad kuulsid otsusest siis, kui see oli juba vastu võetud – hommikul raadiost. Nii palju siis sidususest Eestis.
Devalveerimine?
Eesti suur probleem on usaldusväärsus välismaal. Seal räägitakse krooni devalveerimisest rohkem kui Eestis. Mida pealiskaudsemalt Eesti majandust tunda, seda lihtsam on sellest rääkida.
Arvan, et see on praegu sama hea idee kui bensiiniga põlevat maja kustutada. Esiteks on Eesti kaubandusbilanss negatiivne, veame rohkem sisse kui välja. Devalveerimine toetab eksporti, kuid muudab impordi kallimaks. Me impordime ju paratamatult enamiku toorainest. See muudab tootmise oluliselt kallimaks ja halvendab olukorda.
Teiseks – igal neljandal-viiendal perel on eurolaen. Neile läheb laenu tagasimakse kallimaks, sest teenitakse ju ikkagi kroonides. Meil pole vaja, et laenuvõlglaste arv suureneks plahvatuslikult ja Swedbank hakkaks kinnisvarafirmaks.
Kolmas, kõige olulisem tegur on rahva usaldus. Kui usaldus Eesti krooni vastu kaob, siis eurostub Eesti majandus minu hinnangul väga kiiresti, ilma et me euroalas oleksime. Nagu 1990-ndatel arveldasid kohalikud venelased peamiselt dollarites.
Siis on oodata „vaesuse kultuuri” tagasitulekut ja elud hakkavad veerema nagu „Õnne 13” esimesel hooajal?
Kas nüüd nii hullusti? Eesti ühiskond on nüüd palju rikkam kui tollel esimesel hooajal. Kui me vaatame inimeste jõukust, loodud rikkusi, kinnisvara, teid, autosid, meie reisimist…
Auto on ju liisingufirma ja korter panga oma?
No senini makstakse hambad ristis. Neli-viis protsenti on probleemides. Oluline, et oleks töökoht. Enamikul on – nemad maksavad korralikult. Võib öelda, et ühiskond toimib.
Aga kuidas tundub: kas kriisi jalgu jäänutega käitutakse abivalmilt?
Riigi ja kohalike omavalitsuste roll perede majanduslikul nõustamisel võiks olla suurem.
Kui inimene ikka ise aru ei saa, et praegu pere selliseid kulutusi endale lubada ei saa – SMS-laenust tuleb vaesel inimesel väga kaugele hoida –, siis peaks rohkem olema nõustajaid, kes sellistel perede „kätt hoiaksid”. Siin ei ole abi telesaatest, mis õnnetutest teatrit teeb, vaid spetsialistide käest abi küsimise võimalus peaks hätta sattunutele olema loomulik ja mittealandav.
Kuidas teile tundub, kas praegu ellu astuvad noored, kes kümne-kahekümne aasta pärast Eesti riigi üle võtavad, on eetikaküsimustes pigem küünikud või idealistid?
Nii ja naa, kõike leidub. Vaadates rikka papa-mamma rahakoti peal mõttetult nädalavahetusi joobes veetvaid ja ringi tuiavaid noori, tekib lootusetuse tunne. Aga kui vaadata neid särasilmseid noori, kes laulsid ja tantsisid tantsu- ja laulupeol, siis on minus küll selge usk, et meie riigil on tulevikku ja on palju asjalikke ning elu edasi viivaid noori.