Professor Marju Lauristin leiab, et end Euroopasse kuuluvaks riigiks pidav Eesti on tegelikult oma rahva suhtes käitunud pigem ameerikalikult, lastes süveneda haridus-, regionaal- ja elukvaliteedi lõhedel.

Euroopa Liidu liikmelisuse muutumine reaalsuseks on õige hetk, et arutleda Eesti ühiskonna senise arengutee jätkusuutlikkusest. Ärkamine siirdeaja imelapse seisundist jõuka Euroopa Liidu vaese ääremaana võib kujuneda oma edu enesestmõistetavaks pidavatele eestlastele küllaltki šokeerivaks kogemuseks. Mitmed viimase kümne aasta jooksul kindlakskujunenud veendumused Eesti edu alustest vajavad uues olukorras kriitilist eneseanalüüsi.
Äsja andis Toomas Hendrik Ilves (PM, 7.10.) ülevaate Eesti mahajäämusest euroopaliku sotsiaalseadusandluse rakendamisel. Värvikuse lisamiseks võiks lugeja lahti võtta Euroopa Sotsiaalharta ning järele vaadata, millised artiklid sellest jättis riigikogu 20. juunil 2000 ratifitseerimata põhjendusega, et selliste kohustuste võtmine käib Eestile üle jõu.



Need on muu hulgas artikkel 4 (Õigus saada õiglast töötasu) lõige 1, mis kohustab “tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme”; artikkel 10 (Õigus kutseõppele) lõige 2, mis kohustab “looma või edendama noormeeste ja neidude töökohal toimuva väljaõppe süsteemi”; tervikuna artikkel 23 (Vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset), mis näiteks lõikes 1 a kohustab tagama vanuritele “piisavad vahendid, mis võimaldavad neil jätkata inimväärset elu ning osaleda aktiivselt avalikus, sotsiaal- ja kultuurielus”; tervikuna artikkel 26, mis räägib töötajate õigusest väärikale kohtlemisele töökohal, sealhulgas kaitsest ahistamise vastu.

On tähelepanuväärne, et Eesti riik on pidanud endale üle jõu käivaks just neid kohustusi, mis nõuavad kõigi inimeste arenguvõimaluste ja inimväärse elu tagamist. (Keda argumendid huvitavad, võiks tutvuda riigikogus toona maha peetud vaidlustega). Vasakpoolsemate poliitiliste jõudude sellesuunalisi taotlusi on parempoolsed poliitikud häbimärgistanud sildiga “sotsiaaltoetuste riik”. Enamuse vaikival nõus-olekul läbisurumisvalmis vanemahüvitise eelnõu annab järjekordselt märku, et õigus inimväärikusele on Eestis juba beebieast peale reserveeritud “äriklassi” kodanikele.

Müüt edukast Eestist mureneb

Võib vastu vaielda ja tõestada, et siirdeühiskonna arenguloogika järgi (“kasta kapsast, mis kasvab”) ongi õigustatud eeliste loomine neile, kes ise kiiremini joosta jõuavad ning loodetavasti ka teisi kaasa kisuvad. Kapsakastmise loogika teine külg on petumiljonär Ostap Benderi loosung “uppuja päästmine on uppuja enda asi”. Seda väljendab kujukalt sotsialismijärgsete arusaamadega hästi sobiv sotsiaalkulutuste alavääristamine ning nende kui “mitteinvesteeringute” vastandamine ettevõtlust arendavatele “päris investeeringutele”.

Müüt Eesti majanduse arengus tehtud valikute ainuõigsusest hakkab aga murenema. Viimase aja tähelepanuväärseim teade Eesti senise kiirele majandusedule ja läbimurdele keskendunud arengutee ootamatutest nurimõjudest tuli innovatsioonipoliitika analüüsijatelt. Vastsest Teadus- ja Arendusnõukogu üllitisest, mille põhiautorlus kuulub PRAXIS-e asjatundjatele, loeme: “Eesti kesk- ja kõrgtehnoloogiaettevõtete osatähtsus toodetud lisandväärtuses väheneb. /…/ Eesti konkurentsivõime on langenud” (Parem autorite järgi – Tiits, Kattel, Kalvet & Kaarli 2003 Eesti majanduse konkurentsivõime & tulevikuväljavaated, TAN 2003, lk. 26) Autorid leiavad, et selle langustrendi muutmine nõuaks üleminekut lühiajalistelt otsustustelt ja puhtakujuliselt tururegulatsioonilt pikaajalisema sihiseadega riiklikule struktuuripoliitikale ning eeldaks riiklikke ja välismaiseid erainvesteeringuid ühiskonna tootlikkust tõstvatesse tehnoloogilise läbimurde sektoritesse.

Tehnoloogilise läbimurde eelduseks on inimeste võimekus ja motiveeritus. Inimkapitali piisavus ja kvaliteet hakkab kõige tõsisemal määral mõjutama Eesti võimet jätkusuutlikuks arenguks. See sunnib otsima alternatiivset loogikat ka sotsiaalsete investeeringute vajaduse hindamiseks.

See loogika toob meid otsejoones tagasi euroopalike põhiväärtuste juurde. Euroopa Liidu referendumi vaidlustes oli skeptikute üks argumente “me oleme niigi Euroopas, milleks siis veel pingutada”. Kas ikka oleme? Kuidas oleme, kui euroopaliku mentaliteedi üks põhiväärtus, igaühe inimväärikuse tunnustamine, sõltumata soost, tervisest, päritolust ja jõukusest-vaesusest, ei ole Eesti riigis au sees. Ja kui eestlase endastmõistetav hoiak suhtumises vähem edukatesse, vaestesse, vanadesse on kas ükskõiksus, ülbus või tõrjumine.

Majandusliku edukuse kultus on olnud tõhus tagantpiitsutaja lühiajaliste pingutuste ja kiirete tulemuste saavutamiseks. Sotsialismijärgsest majanduslikust langusest ja ühiskondlikust abitusest väljarabelemiseks näis see ainsa kindla võimalusena: kõik aeglasema “step-by-step” arengu eelistajad ongi täna Eestist kehvemas seisus nii majanduse kui ka sotsiaalsfääri arengus. Kuid edukus ja raha ei too automaatselt kaasa isikuvabadust ja inimväärikust. Väheste rikastumine ei taga kogu ülejäänud ühiskonna elukvaliteedi paranemist. Vastupidi, tõenäosus parandada majanduse edenedes ka oma isiklikku elukvaliteeti on väga ebavõrdne. Nii näiteks näitavad uuringud, et umbes kolmandikule Eesti elanikest on avanenud enesetäiendamise ja tarbimisvõimalused, mis ei jäägi enam nii palju maha Euroopa keskmisest, samas kui ligikaudu neljandik peab loobuma inimväärseks eluks vajalikest kulutustest kultuurile, omastega läbikäimisele, koduse elukeskkonna parandamisele (vt tabel 1).

Elukvaliteedi ebavõrdsus riivab eeskätt lastega perede võimalusi kujundada uus põlvkond eelmisest haritumaks ning suutlikumaks.

Nagu nähtub Euroopa Sotsiaalharta eeltsiteeritud lõikudest, on euroopaliku sotsiaalpoliitika kõlbeliseks aluseks äratundmine, et iga ühiskonnaliikme inimväärikust alandav olukord alandab kogu ühiskonda ning “inimväärse elu tagamine kõigile” aitab enesest lugu pidada nii sellel, keda aidatakse kui ka kõigil kaaskodanikel-maksumaksjatel. See, et Eesti on kõigi Euroopa Liidu kandidaatriikide seas esikohal kihistumise sügavuselt ehk teisisõnu rahvusliku tulu jaotuse ebavõrdsuselt vaeseimate ja rikkaimate kihtide vahel, mida mõõdab nn GINI indeks (vt tabel 2), ei ole seni omanud mingit mõju ei maksu- ega ka eelarvepoliitika kujundamisel.

Nagu näitab maade jagunemine GINI indeksi põhjal, on Lääne-Euroopale reeglina omane ühtlasem ühiskondliku rikkuse jaotus kui Ameerikale, suurima ebavõrdsusega paistavad silma Venemaa ning Ladina-Ameerika riigid. Eesti on selle pildi järel kõrgeima ebavõrdsusastmega kõigi Euroopa Liidu kandidaatriikide seas, olles sarnasem Lõuna-Euroopa anglo-ameerika mudeliga, või isegi Venemaaga ja Ladina-Ameerikaga.

Eestis ei räägita inimväärse elu tagamisest, vaid “minimaalsest toimetulekust”, kusjuures toimetuleku piiri määramisel ei arvestata juba ammu reaalse toidukorvi maksumust (nagu see algselt oli mõeldud), vaid see hoitakse suvaliselt madalal. Just ebarealistlikult madal toimetulekupiir lubabki pikemalt mõtlemata uskuda väidet, nagu läheks Eestis toimetulekutoetuste jaotus täiesti mööda tegelikest abivajajatest. Teiste Euroopa riikidega võrreldes pole Eesti olukord selles osas sugugi hullem, vaid keskmisest koguni parem (vt Aslund, Building Capitalism).

Universaaltoetuste kritiseerijad pole mingeid sisulisi (hoopis kallemaid ja keerukamaid) meetodeid perede tegelike vajaduste arvestamiseks ette pannud, ja ei saagi seda teha, kuna selleks vajalike sotsiaaltöötajate rakendamist kohalike omavalitsuste koosseisus takistab dogmaatiline loosung avaliku sektori kokkutõmbamisest, nii avalike kulude kui ka teenistujate vähendamisest. Rääkimata sellest, et juba mainitud vanemahüvitise eelnõu läbisurumine, mis määrab suuremad toetused nimme suuremapalgalistele, muudab kõik valitsuse jutud “tõelistest abivajajatest” küüniliseks silmakirjalikkuseks.

Liberaalse majanduspoliitikaga kaasnenud sotsiaalsete probleemide teravnemine ning ebavõrdsuse kasv on olnud üheks suuremaks Eesti edu varjutavaks vastuoluks ka välisvaatlejatele. Eesti arenguid erilise tähelepanuga jälgivad põhjanaabrid on olnud sellise olukorra pärast juba ammu mures, nähes just suures majanduslikus ebavõrdsuses ning riikliku sotsiaalvõrgustiku nõrkuses üht põhjust ka nende turvalisust ohustavale kriminogeensuse, narkomaania ja prostitutsiooni kasvule Eestis. Eestit on kahtlustatud “ameerikaliku” (mõnikord ka “ladina-ameerikaliku”) arengutee teadlikus eelistamises, mis viib ühiskonna teravale lõhestumisele, nn kahekolmandikulise ühiskonna tekkele. Samale ohule on viidanud ka eesti sotsiaalteadlased, tuues käibele viimastel aastatel populaarseks muutunud “kahe Eesti” kujundi.

Ometi näitavad küsitlused, et rahva seas on umbes kaks korda rohkem neid, kes Eestiski peaksid vajalikuks poliitikat, mis rõhutaks suuremat sotsiaalset õiglust ning solidaarsust, kui neid, kes peavad õigeks liberaalset igaüks ainult enda eest väljas olemise mentaliteeti (vt tabel 3).

Miks siis enamuse soov elada sotsiaalselt õiglasemas ühiskonnas ei ole pääsenud Eesti poliitikas maksvusele? Vastus, mis viitab parempoolsete erakondade valimisedule ning sotsiaaldemokraatliku tiiva nõrkusele Eesti poliitikas, tegelikult ei seleta, vaid viitab samale vastuolule. Eriti kui meenutada, et valimistel on ka paremerakonnad hääli püüdnud just kõigile turvalisust ja paremat elu lubavate loosungitega.
Rahva poolehoid reformidele ja valmisolek nende eest maksta ka väga kõrget sotsiaalset hinda on iseloomustanud kõiki Euroopa Liidu liikmelisuse eest edukalt võidelnud Kesk-Euroopa riike. Endise N Liidu territooriumil on selline hoiak olnud silmapaistev just eriti Eestis, kus sõltumata valitsuskoalitsioonide koosseisust ning haritlaskonna seast kostvast teravast kriitikast on domineerinud liberaalne majanduspoliitika. Selle seletuseks on sotsioloogid hakanud viitama siirdeühiskonna mentaliteedi eripärale.

Transitsioonikultuuri olemus

Eestit ja Ukrainat võrdlevalt uurinud Ameerika sotsioloog Michael Kennedy on väljendiga “transitsioonikultuur” kokku võtnud need jooned, mis iseloomustavad Ida- ja Kesk-Euroopas radikaalsete liberaalsete reformide elluviimist toetanud meelelaadi (vt Michael D. Kennedy. Cultural Formations of Post-Communism. University of Minnesota Press, 2002). Tema arvates on nn Washingtoni konsensusel (madal inflatsioon, võimalikult kiire ja täielik erastamine, avatud turumajandus, tasakaalus eel-arve, avaliku sektori kulude vähendamine) põhinev monetaristlik valem endiste sotsialismileeri maade muutmiseks edukateks turumajandusühiskondadeks leidnud Eestis eriti järjekindla teostuse ning muutunud domineerivaks ideoloogiaks, mida on toetanud edukamate reformijate pidev esiletõstmine ning võrdlemine teiste, vähem edukate riikidega.

Transitsioonikultuuri olemuseks ongi universaalsete majandusarengu näitajate fetišeerimine ja maade võrdlemine nende alusel, eirates iga maa sotsiaalseid, ajaloolisi ja kultuurilisi erisusi. Eesti kui eduka liberaalse reformija näidis on olnud pidevalt Maailmapanga lemmik. Teiseks transitsioonikultuuri iseloomulikuks jooneks on must-valge tehnika heade ja halbade, võitjate ja mahajääjate vastandamisel. Kolmandaks transitsioonikultuuri tunnuseks on optimistlik tulevikkusuunatus, teatav futuristlik hoiak, mis kergesti viib mineviku unustamisele, oleviku vastuolude alahindamisele ning positiivsete ilmingute ülehindamisele.

Kennedy esitab transitsioonikultuurile omase diskursuse valemi Eesti ja Ukraina vastandamise näitel, kasutades analüüsi alusena Maailmapanga 1996. aasta raportit (kus Eestit on, muide, nimetatud “säravaks täheks postkommunistlike maade seas”):

Plaan - Diktatuur - Venemaa - Minevik - Erilisus -
Bürokraat - Sõltuvus - Ukraina
Turg Demokraatia Lääs Tulevik Võrreldav
Ettevõtja Võimalus Eesti

“Kõvade” majandusedu näitajate alusel toimuvad rahvusvahelised reitingud ning nende põhjal Eesti pidev esiletõstmine vähem edukatega võrreldes on tugevasti mõjunud ka Eesti-sisestele arusaamadele ja hinnangutele. Ka siin on edukaid ühiskonnarühmi hakatud nägema tuleviku ning vähem edukaid mineviku võrdkujuna. “Pehmeid” sotsiaalseid kriteeriume, s. h ÜRO inimarengu näitajaid ning sotsiaalteadlaste poolt rõhutatud sotsiaalse sidususe ja jätkusuutlikkuse hinnanguid on peetud “vasakpoolseteks” ning turumajandusliku edu seisukohalt vähem olulisteks. Rahanduslikule edule ning rahvusvahelisele tunnustusele ühekülgselt rõhku panev transitsioonikultuur on parempoolsete erakondade liberaalmajandusliku diskursuse võidukäigu aluseks. Kujutlegem vaid, kuidas oleks Eesti eelarvepoliitikat muutnud see, kui GINI indeksiga mõõdetava sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine oleks saanud Euroopa Liidu eduraportites sama karmiks nõudeks nagu inflatsiooni allasurumise või eelarve tasakaal!

Eestis liigub palju müüte “euroopalikkusest” ja “ameerikalikkusest”, mis vaatavad mööda Lääne tsivilisatsiooni kummagi konkureeriva variandi sarnasest isikufilosoofilisest alusest, mille nurgakiviks on iga isiku sünnipäraste vajaduste ja õiguste võrdväärsus. See avab omakorda tee loovusele ning edukusele. Tõsi, meetodid inimkapitali vääristamiseks on mõnevõrra erinevad: heites üsna hoolimatult ühiskonna prügikasti eluvõitluses allajäänud, ostab Ameerika kvaliteetset tööjõudu sisse vaeste maade (ka Eesti!) andekaimate noorte ligimeelitamisega ning neile parimates ülikoolides ja maailmafirmades suurepäraste eneseteostusvõimaluste pakkumisega.

Euroopa aga püüab tugeva sotsiaalpoliitika abiga vähendada miinimumini kodumaise inimkapitali hävimist, toetades avatud Euroopa majandusruumi eelistega ja kultuurivahetuse soosimisega rahvuskultuuride ja kohalike kogukondade arengupotentsiaali. Nende kahe sotsiaalarengu variandi vahel (mille tulemusi kajastab ka USA Eestist veelgi kõrgem GINI indeks kui väga suure ebavõrdsuse näitaja), tuleks eesti poliitikutel teha põhimõtteline valik, ning sellest valikust lähtuvalt kujundada ka haridus- ja sotsiaalpoliitika ning muidugi ka sisserännupoliitika.

Eesti on seni oma rahva suhtes käitunud pigem ameerikalikult, lastes üsna rahulikult süveneda hariduslõhedel, regionaallõhedel, elukvaliteedi lõhedel. Igas neist aga hävib igal aastal märkimisväärne osa meie niigi vähesest rahvastiku juurdekasvust. Noorte seas alkoholi ja narkootikumide varajase pruukimise tõttu tekkinud sotsiaalsed kaod, mis miljonilinnades näivad marginaalsed ja jäävad politsei mureks, on miljonirahvale saatuslikud. Samas on inimkapital pudenemas ka easkaala vanemast otsast, sest tööturu ja täiendkoolituse poliitika ei ole suunatud kesk- ja vanemaealiste inimeste kvalifikatsiooni värskena hoidmisele ja ümberõppele, vaid pigem tõukab nad enneaegu tööturult välja.

Nüüd järjest pensionile siirduvad nõukogudeaegse suhteliselt kõrge haridustasemega ning kultuurihuviga aastakäigud, nende seas ka uutes tingimustes edukalt toime tulnud spetsialistid, leiavad end äkki silmitsi mitte ainult senist eluviisi järsult muutvate kasinate elatusvahenditega, vaid ka vanemaealiste kultuurilise ja sotsiaalse tõrjutusega Eesti meedias ning avalikes hoiakutes. Seetõttu pole imestada, kui vanema põlve kogemust võtavad noored kui sõnumit, mis tõukab pigem Eestist lahkuma inimväärse töö ja palga otsingutele, kui ilmutama põrgupõhja-jürkalikku kindlameelsust ja usku, et oma kodukohas võib tööga õndsaks saada.

Allhanke pakkujast lahenduste pakkujaks

Inimarengu kui terviku, mitte “valitud palade” muutumine lähiaastate prioriteediks on tingimatu eeldus selleks, et Eesti saaks tõsiselt seada eesmärgiks läbimurde odava töö, välismõjulise tehnosiirde ja allhanke ühiskonnast ning saada innovatiivseks, uudseid lahendusi, kõrgtehnoloogilisi tooteid ja teenuseid pakkuvaks maaks.

Loodetud sotsiaalset edu ei saa tuua üksikmeetmed, mis aitaksid leevendada kõige kriitilisemaid sotsiaalseid probleeme (näiteks kuritegevus, koolivägivald, madal sündimus), kui samal ajal ei pöörata rahakeskselt inimkeskseks kogu riiklikku poliitikat. Silicon Valley taolist kõrgtehnoloogilist oaasi ei saa rajada sotsiaalses keskkonnas, kus töötavat ja loovat inimest üsna nõukogulikul moel kruvikesena koheldakse ning vanas eas või haigeks jäädes inimväärseks ei peeta.

Nüüd, pääsenud läbi Euroopa Liidu väravate, ei pea Eesti poliitikud enam sulgema silmi ebameeldivate sotsiaalsete tendentside ees põhjendusega, et kõige tähtsam on pääseda NATO-sse ja Euroopa Liitu ning selleks on tarvilikud positiivsed ja veelgi positiivsemad välisreitingud.

Eesti arengu hindamiseks meie oma mõõdupuude järgi on teadlased pakkunud mitmeid elu kvaliteediga, inimarenguga, keskkonna seisundiga seotud kriteeriume. Neid kõiki võib kokku võtta sõnadega Eesti jätkusuutlik areng. Alustuseks tuleb aga omaks võtta, et ehkki senine areng on aidanud Eestit murda tõketest läbi ja jõuda soovitud sihtideni rahapoliitikas ja välispoliitikas, ei suuda see tagada jätkuvat edu Euroopa Liidu liikmena, et kuuluda võrdsena arenenud heaoluriikide sekka. See eeldab euroopalike sotsiaalsete väärtuste tunnustamist ühiskonna arengu mõõdupuuna, eelkõige inimväärikuse hindamist nii inimsuhetes kui ka kodaniku ja riigi vahekorras.

Märkmed: