Aktiivsest poliitikast taanduv professor MARJU LAURISTIN arutleb, miks usaldab tänast eesti poliitikut vaid üks inimene kahekümnest ning kas võõrandumise teelt on üldse võimalik tagasi keerata.
Mulle tundub mõnikord, et Eesti poliitikud on nagu uljas sõiduseltskond, kes allamäge kihutades on unustanud kontrollida pidurite töökindlust.
Enne jõule tehtud esinduslik küsitlus näitas poliitikute usalduse kukkumist katastroofilise 5 protsendi künniseni. Keda siis eesti rahvas usaldab? Teadlasi (68%), kultuuritegelasi (52%). Ettevõtjate usaldusväärsus (18%) on küll ligi kolm korda madalam kui kultuuriinimestel, kuid siiski üle kolme korra kõrgem kui poliitikutel.
Miks on teadlased ja kultuuritegelased tõsiseltvõetavad, poliitikud mitte?
Mulle tundub, et arvamusküsitlustes väljendub suhtumine neisse, kes omakasupüüdmatult ja tõsimeeli püüdlevad tõe poole, eristades neid, kes seda rahva arvates ei tee. On märkimisväärne, et ärimehed, kes avameelselt suurema kasusaamise poole püüavad, tunduvad rahvale poliitikutest usaldusväärsemad, ehkki eesti keelest on visad kaduma äri halvustavad sõnad.
Poliitika on kaotanud tõsiseltvõetavuse
Polegi millegi üle imestada, kui kuuled poliitikute enestegi suust halvustavaid ütlemisi poliitikategemise kohta. Näiteks tembeldatakse tõsise probleemi tõstatamine konkurendi valimiskampaaniaks, andes sellega mõista, et ega asja ennast polegi olemas, on vaid poliitilised trikid.
Üldine arvamus samastab poliitika küünilisusega, omakasu varjamisega ilusate sõnade taha. Poliitikaga tegelemine on justkui ette häbitegu, mille motiivid on kahtlased. Avaliku arvamuse suhtumisest võib välja lugeda, et poliitikasse minek on võrdne prostitutsiooniga: sisse toob hästi, kuid ausast nimest ei jäta midagi järele.
Kuidas suurendada poliitika tõsiseltvõetavust, on tõsine väljakutse märtsivalimiste uustulnukatele. See tundub võimalikki, kui kujutlen riigikogus väitlemas ametiühinguliidrit Kadi Pärnitsat, kirjanduskriitikut Berk Vaherit, akadeemik Ene Ergmat, Taluliidu esimeest Kaul Nurme, Narva Kreenholmi töölist Julia Dmitrievat, pastor Joel Luhametsa, kirurg Toomas Teini, telemeest Enn Eesmat. Või on aasta pärast nemadki a priori rahva umbusalduse märklauaks, osaks “nendest seal Toompeal”?
Jürgen Habermas on sõnastanud neli eetilist tingimust, millele peab vastama usaldust äratav ja tõsiseltvõetav suhtlemine. Esiteks, vastastikune soov jõuda tõeni. Teiseks, siirus, ausus oma seisukohtade esitamisel. Kolmandaks, asjatundlikkus. Neljandaks, õigustatus antud asjas sõna võtta.
Proovigem neist tingimustest lähtudes hinnata, kuidas esitatakse avalikkusele poliitikas toimuvat. Paraku ei vastaks Habermasi kommunikatsioonieetika kriteeriumidele ei enamik poliitikuid ega, paraku, ka suur jagu ajakirjanduses poliitikat “paika panevaid” inimesi. Kas soovitakse jõuda tõeni või tahetakse populaarsust võita? Kui siiralt esitatakse oma seisukohti? Miks ei häbeneta sõna võtta, kui teatakse, et ollakse võhikud? Kust võetakse õigus kõhklemata jagada lõplikke hinnanguid?
Minu rohkem kui kümneaastase poliitikuelu jooksul olen näinud palju kordi, kuidas muutuvad abituks ja ei oska end avalikkuse silmis maksma panna just intelligentsed inimesed, kelle on poliitikasse toonud siiras soov kaasa aidata tegelike probleemide lahendamisele. Inimesed, kes poliitikat tõsiselt ja südamega võtavad, ei püüa end ebaausate võtetega maksma panna ega “võltsturakat” mängides populaarsust võita, jäävad sageli alla jultunud demagoogidele. Nad ei oska poliitika keerulist sisu lihtsalt ja löövalt esitada. Nad vaevavad oma südant, kui oma sihtide saavutamiseks tuleb teha kompromisse ja järeleandmisi. Nad loobuvad püüdest siiralt oma mõtteid ja eesmärke selgitada, sest meedia paneb nende aususe juba ette kahtluse alla. Nad võivad käega lüüa ja jätta poliitika kus seda ja teist, kirjutades sellest hiljem kui oma elu ühest ebameeldivamast perioodist. Nagu Jaan Kaplinski viimases Vikerkaares.
Lääne uurijad on ammu muretsenud, et müügi põhimõtetel tegutsev meedia muudab ka poliitika turuks, kus kehtivad tarbimise ja äri, mitte demokraatia väärtused. On kahetsusväärne, et poliitikud aitavad ise kaasa poliitika ja äri samastamisele ning eetika ja poliitika vastandamisele. Selle tulemusel on poliitilise tegevuse mõte ähmastunud. Reaktsioonina kommertsi pealetungile poliitikas tekivad aga hoopis kummalised nähtused, mis ühendavad populismi ja fundamentalismi. Näiteid võime näha mitmes riigis, nüüd ka Leedus.
Ärevaid märke on ka Eesti poliitikas
Alles see oli, kui väljend “partei on ajastu mõte ja südametunnistus” ajasid iga terve mõistusega inimese ohjeldamatult naerma. Partei sõdur, partei tahe, partei käsul tegutsemine olid selge negatiivse tähendusega väljendid. Need oma südametunnistuse ees ausaks jääda tahtvad inimesed, kes erinevatel motiividel olid komparteisse läinud (siinkirjutaja kaasa arvatud) püüdsid end suurema või väiksema eduga lahti rabelda partei käsualuse rollist, mitte lasta end ära hirmutada karmide karistuste ähvardustega ega siduda nomenklatuursete hüvedega, et säilitada võimalikult sõltumatu hoiak.
Mäletan, kuis oktoobris 1988 Rahvarinde esimesel kongressil kõneldes otsisin karme sõnu kompartei amoraalsest olemusest. Kompartei oli teadlikult üles ehitatud distsipliinile ja allumisele, et hirmutamise ja kollektiivse surve abil sundida ka ausaid inimesi vähemalt väliselt nõustuma asjadega, mis neile sisemiselt vastu hakkasid. Pole imestada, et sellest survest vabanedes on kunagised parteifunktsionärid mälust välja tõrjunud oma kohanemiste Kolgata.
Kuid tundub, et Eestis polegi varsti isiku alistamine partei tahtele häbenemist väärt. Kummastusega leiab sümpaatsete noorte poliitikute käitumisest märke, et nad naudivad partei sõdur olemist ja juhi karismale allumist. Kasvava võõrastusega jälgin vaimustust, millega vankumatu parteidistsipliini tagamiseks võetakse kasutusele religioossed rituaalid. Partei püha üritus jälle au sees! Ning mitmed tublid intellektuaalid selle lummuses! Mis siis, et ideed justkui erineks. Iga algajagi semiootik on võimeline seletama, et rituaali puhul on kasutataval koodil suurem sõnumikoormus kui sõnadel, mida öeldakse. Ja andku mulle andeks kõik sümpaatsed Res Publica juhid ja lihtliikmed, poliitilise sõnumi rüütamine religioossesse koodi, parteile pühapaiste andmine on liiga ohtlikult lähedal totalitaarsusele.
On mõistetav, et sellega taheti anda sõnum oma erakonna vastandumisest poliitika muutmisele omakasupüüdlikuks äriprojektiks, millega paistavad silma praeguse valitsusliidu erakonnad. Kuid antud juhul on kahjuks mõlemad äärmused teineteist väärt, sest nad viivad Eesti poliitika veelgi kaugemale demokraatliku pluralismi ideedest.
Demokraatliku pluralismi nurgakiviks on aus, avalik ja läbipaistev konkurents poliitilise toetuse saamiseks. Äraostmine, hirmutamine, pateetiliste tunnetega manipuleerimine, konkurentide laimamine, valede kasutamine endale eeliste saamiseks peaks sama endastmõistetavalt olema taunitav nii poliitikas, spordis kui ka äris. Valimiskampaanias peaks end maksma panema paremad ideed ja nende võimekas teostamine, mitte rohkem raha ja jultunum konkurentide halvustamine.
Selles kontekstis on oluline aru saada, kus on piirid poliitilise ja mittepoliitilise vahel, ja kuidas neid piire totaalse parteistamise eest kaitsta.
Võin enda kogemuste põhjal nende piiride tähtsust ja hoidmise keerulisust tunnistada. Akadeemilises elus on ranged reeglid, mis kohustavad objektiivsuseks ja erapooletuseks. Õnneks on reeglid teada ja nende jälgimine avalikult näha. Loenguruumis või uurimistulemusi tõlgendades ei saa erakondlik kuuluvus midagi määrata. Kahjuks ei maksa akadeemilise elu elementaarsed reeglid Eesti avalikus elus. Ja ma ei ole kindel, kas nad kuskil parteipoliitikas täielikult maksavad. Tähendab ju partei “osalist”, üht poolt. Erapoolikkus, ühiskonna ühtede gruppide ja kihtide huvide eelistamine on erakonnale olemuslikud. Kuid erakondlikkusel ja poliitikal peavad olema kindlad piirid, millest väljaspool kehtivad ainult üldised eetika ja professionaalsuse reeglid. Valdkondades, milles tegutsemine eeldab erapooletust ja erialast pädevust, tuleb ka poliitikutel endale teadvustada erinevate rollide lahushoidmise vajadust ja võimalikkust.
Tahaks, et erakondlikkus ei häiriks inimsuhteid ega erialast tegevust. Tahaks käia arsti juures, ametniku jutul, lastevanemate koosolekul ilma, et peaks pingsalt meeles pidama arsti, klassijuhataja või maavanema erakondlikku kuuluvust. Mis siis, et see tal kodanikuna kindlasti olla võib. See käib ka riigiametnike ja kodanikeühiskonna kohta: kummaski ei saa välistada erakonda kuulumist, kuid tuleb hoiduda erakondlikkuse ülekandmisest mitteerakondlikele rollidele ja suhetele. Võin kinnitada, et peale mõne piinliku suhtlemisapsu läbielamist on nende rollide ja suhete piirid selgesti eraldatavad ja kergesti jälgitavad, kui ainult on tahtmist. Nende piiride tahtlik hägustamine reedab rumalust või sihiteadlikku avalikkusega manipuleerimist.
Ainult ühisosa otsides sünnib kauaoodatud rahvuslik lepe
Juba kuulen kõrvus Kesknädala lugeja parastavat hüüatust: kes ütles esimesena “plats puhtaks”, kes kasutas esimesena teerulli taktikat, kes määras esimesena maavanemaid erakondliku sobivuse järgi? Kas mitte tuntud endise kolmikliidu erakonnad, kuhu ju ka ise kuulud? Miks siis nüüd tahab poliitikuametist loobuda kavatsev Lauristin teistele keelata samade võtete kasutamist?
Arvan, et pole hilja poliitika võõrandumisele viivalt teelt tagasi keerata ja tehtud vigu parandada. Kui pärast valimisi hakkavad koalitsioonipoliitikud opositsioonierakondi (ja vastupidi) kohtlema mitte vaenlaste, vaid lihtsalt teistsuguseid seisukohti omavate, eeldatavasti arukate inimestena, muutub ka dialoogi ja ühisosa leidmine võimalikuks. Kui Toompealt hakkab avalikkus (ajakirjanike vahendusel) kuulma parteilise manamise ja vaenuleeridesse kapseldumise asemel ausat, tõe poole püüdvat arutlemist, asjalikku vaidlemist sisuliste probleemide üle, muutub poliitika ka rahvale taas tõsiseltvõetavaks. Ainult erinevate huvide olemasolu loomulikkust tunnustades, üksteist kuulates ja siiralt ühisosa otsides saab sündida kauaoodatud rahvuslik lepe.
Umbusu ja vaenulikkuse õhutamise ning endale tõe ja võimu monopoli ihaldamisega selleni ei jõua.
Demokraatlik poliitika pole oma olemuselt äritehing, spordivõistlus ega usuline rituaal. See peaks olema arukas tegevus ühiskondliku dialoogi arendamiseks ning huvide ühisosast lähtuvate mõistlike lahenduste otsimiseks. Kui hakkaks sinnapoole püüdma?
MARJU LAURISTIN: Poliitika häbi ja lootus. Eesti Päevaleht
Arvamus
TRENDING
