Marju Rink-Abel.
Olete Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) uus esimees. Palun rääkige natuke ERKÜ senisest tegevusest ning kas komiteel on plaanis võtta teie juhtimise all ka uusi suundi ja eesmärke?
ERKÜ Esinduskogu ja juhatus on valitud Ühendriikide eestlaste poolt iga nelja aasta tagant. Meie valimised toimusid kevadel ja valiti 30 esinduskogu liiget. Enda seast valis esinduskogu esimehe ja 9-liikmelise juhatuse. Esinduskogu liikmed tulevad mitmest Ameerika osariigist. See on tähtis, sest nemad ja eriti piirkondade direktorid, kes on ka esinduskogu liikmed, hoiavad kontakti kohalike organisatsioonide ja inimestega. Korraldame ka aeg-ajalt rahvusorganisatsioonide kongresse erinevates kohtades USA-s. Nendel kongressidel on olnud umbes 5-aastane vaheaeg, ja me plaanime organiseerida ühe kongressi Lääneranniku Eesti Päevade raames augustis 2007 Los Angeleses.
ERKÜ kodulehelt loen, et komiteel on kavas seada trükivalmis “Eestlased Ameerikas 1949—2000” ajalooraamat ning jätkata tööd varem USA-sse tulnud eestlaste ajalooraamatu koostamiseks. Millal need raamatud valmis saavad?
“Eestlased Ameerikas 1949—2000” ajaloo toimetamisetöö on käimas ja umbes kolmandik on juba valmis. Selleks loodi ERKÜ allorgan Eestlased Ameerikas Ajaloo Komisjon, mille esimees on Juhan Simonson. Komisjon leidis Enn Kõiva, kes oli nõus tegema põhilist tööd ajaloo koostajana. Esialgne käsikiri valmis 2003.a., kui ajaloo komisjon otsis ajalooraamatule toimetajat, kuid need otsimised ei toonud algul tulemusi. Põhjusi oli mitmeid, kaasa arvatud käsikirja pikkus (üle 800 lk.) ja ajapuudus võimalikel toimetajatel. Praegune toimetaja käib täisajaliselt tööl, mistõttu töö edeneb praegu aeglaselt, kuid loota on senisest suuremaid edusamme lähemas tulevikus. ERKÜ juhatus arvab, et raamatust tuleb huvitav ja sisukas teos, mis käsitleb eestlaste elu Ameerikas ammendavalt ja on usaldatava ajaloolise väärtusega.
“Eestlased Ameerikas” ajalugu ilmub kahes osas. Varasema ajaloo koostamine on algfaasis ning praegu ei oska öelda, millal see ilmub.
Kui suur on üldse USA eestlaskond, kas neid leidub igas osariigis ja kui tihedad on omavahelised suhted? Kas on märgatavaid erinevusi võrreldes Kanada eestlaskonnaga?
Eestlasi leidub peaaegu igas USA osariigis. Kohtades, kus on Eesti Majad ja suuremad eestlaste seltskonnad, toimuvad tihti programmid, näiteks Baltimore'is, Lakewoodis, New Yorgis, Chicagos ja Los Angeleses. Kui toimuvad suuremad üritused, tulevad eestlased kaugemalt kokku — näiteks Lakewoodi tullakse idarannikult, Kanadast jm. Ka Lääneranniku Eesti Päevad, mis toimuvad seekord Los Angeleses augustis 2007, toovad kokku eestlasi igalt poolt. Eesti seltse leidub ka teistes suuremates ja väiksemates keskustes. ERKÜ kartoteegis on umbes 7000 aadressi, kuid teame, et kartoteek on puudulik.
Kõige suuremad erinevused Kanada eestlaskonnaga on keskmine vanus (Kanada eestlased on nooremad) ning koondumine suurematesse keskustesse (näiteks Torontosse ja Vancouverisse), mis võimaldab läbi viia suuremaid ja tihedamaid programme ja ettevõtmisi. Kanadas on suurem toetuspind ja järelkasv.
Samuti on ERKÜ kodulehel juttu Eesti pensionäridekodu loomise plaanidest. Kuhu see tuleb ja mida endast kujutab?
Eesti pensionäridekodu on praegu ainult küsimus lähemaks uurimiseks. Koos selle-aastase ERKÜ korjanduskirjaga saatsime küsimuslehe, et selgitada, kuivõrd on olemas huvi sellise kodu vastu. Tahame teada, millist kodu inimesed sooviksid (korter, hoolduskodu või mingi kombinatsioon) ja kuskohas nad oleksid nõus elama. See viimane küsimus on eriti oluline, kuna nagu mainisin, elavad eestlased peaaegu igas osariigis. Vahemaad on suured ja võib olla, et pole küllalt huvi ühegi piirkonna vastu, et asja edasi ajada.
Kui tihedad sidemed on ERKÜ-l kodumaaga?
ERKÜ-l ei ole otseseid ametlikke sidemeid Eestiga. Meie peamised sidemed on Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK-i) ja ka Eesti Suursaatkonna kaudu Washingtonis. Teatavasti meie esindaja Washingtonis on ÜBAK, mis peab kontakti Ameerika valitsusega, Kongressiga, ning ka Eesti ja teiste Balti riikide organisatsioonide ja saatkondadega. ERKÜ peamised kontaktid Eestiga on läbi saatkonna. Kutsume saatkonna esindajaid meie aastakoosolekule ning saame nendega kokku, et arutada päevakohaseid küsimusi. Muidugi on esinduskogu liikmetel ja juhatusel isiklikke sidemeid Eestiga, ja nende kaudu saame ka olulist informatsiooni.
Olete saanud 2004.a. Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärgi kui eestluse hoidja Ameerika Ühendriikides. Kas eestlus on olnud Teie jaoks elu loomulik koostisosa või mõnikord raske töö?
Eestlus on olnud alati loomulik osa minu elust, tänu peamiselt vanematele. Kodus rääkisime ainult eesti keelt ning vanemate jutud Eestist, nende elust ja sugulastest/tuttavatest seal, põgenemisest ja muust olid mulle alati huvitavad ja südamelähedased.
Kui olin ülikoolis, avanes mul võimalus külastada Eestit aastal 1968. See oli mulle nagu koju minek — kohata esimest korda oma sugulasi ning kuulda eesti keelt ja näha nii palju eestlasi üheskoos igapäevases elus. Järgmisel aastal olin Soomes, siis sain veel paar korda Eestis käia. Siis hakkasin paremini aru saama Eesti olukorrast Nõukogude Liidu osana ja mida see tähendas eesti rahvale.
Aktiivselt hakkasin USAs organiseeritud eestlusega tegelema Washingtonis, kuhu kolisin 1974.a. Olin Washingtoni Eesti Seltsi juhatuses 1980—88 ning esimees viis aastat. Olen olnud 17 aastat ERKÜ Esinduskogu liige, nendest 10 aastat abiesimees ja laekur. Esindasin ERKÜ-t Ühendatud Balti Ameerika Komitees (ÜBAK) 1989—2001 ning olin ERKÜ esindaja Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus 1993—1996 ja selle stipendiumikomisjoni liige 1994—1997. Uus esinduskogu valis mind ERKÜ esimeheks juunis 2006.
Lisaks ühiskondlikule tööle oleme alati hea meelega vastu võtnud eesti külalisi, kes on Washingtoni sattunud. Aastate jooksul oleme palju inimesi kohanud — tuntud isikud, õpilased, tuttavate tuttavad, sugulased, kõik väga huvitavad.
Palun rääkige natuke oma tagapõhjast: kus olete sündinud, kasvanud, õppinud ja milline on Teie igapäevatöö?
Sündisin Geislingenis Saksamaal; tulin Ameerikasse koos vanematega, kui olin pooleteise-aastane. Alguses elasime Seabrookis, New Jerseys, kus vanemad said tööd põllutoodete vabrikus, mis oli nende käendaja Ameerikasse immigreerumiseks. Sealt kolisime paari aasta pärast Trentonisse, New Jerseys, kus ma algkooliga alustasin ja kus inglise keel selgeks sai. Neljandast klassist saadik elasin koos vanematega Wilmingtonis, Delaware’is, kus lõpetasin keskkooli esimesena oma klassis.
Lõpetasin University of Pennsylvania (Philadelphias) B.A. kraadiga inglise keele alal. Siis abiellusin ja abikaasa Tönu Parminguga läksin aastaks Soome, olles Eesti Üliõpilastoetusfondi stipendiaat. Tagasi tulles tegin magistrikraadi New Yorgis asuvas Columbia Ülikoolis raamatukogunduses. Paar aastat töötasin New Havenis, Connecticutis, linna keskraamatukogus.
Kolisime Ameerika pealinna Washingtoni, D.C., 1974.a. Läksin tööle Riigikontrolli Ametisse — General Accounting Office (GAO), hiljuti nime muutnud Government Accountability Office. Olen seal töötanud mitmel erialal, mis ehk osalt seletab minu pikka tööiga seal — üle 32 aasta. GAO uurib riiklikke programme ja kulutusi. GAO sinise kaanega raportid on tuntud ja pidevalt ajalehtedes ning mujal tsiteeritud. Mina olen töötanud peamiselt GAO siseprogrammidega.
Alustasin GAO raamatukogus, olles varsti selle juhataja. Siis muutusid minu ülesanded, liikusin info- ja arvutisüsteemide juhatuse alale. Minu juhtimisel tulid GAO-sse näiteks esimesed personaalarvutid. Tegin sel ajal teise magistrikraadi Marylandi Ülikoolis arvutisüsteemide alal.
Siis tuli jälle muudatus, liikusin juhtivale kohale osakonnas, millele alluvad finants, riigihanked, julgeolek, sisekontroll, GAO hoone hooldus jm. ülesanded. Kuna olen GAO-s nii mitmel alal töötanud, siis tegelen tihti igasuguste projektide ja probleemidega, mis üles kerkivad, kas meie osakonnas või GAO tasemel. Büroo, mida juhin, tegeleb sisekontrolli audititega, uute finantssüsteemidega kaasnevate muudatuste ja probleemide lahendamisega, tööjõu plaanimisega ning tööprotsesside analüüsimisega. Vahepeal täiendasin ennast Virginia Ülikoolis finantsalal, mis on mind aidanud tööl ja ka ERKÜ ülesannetes, kuna olin tükk aega ERKÜ laekur.
Kui suur on teie perekond?
Mul on abikaasa Rein, kellega abiellusin 1989.a. ja poeg Olav, kes käib viimast aastat keskkoolis. Minu vanemad Evald ja Hildegard Rink elavad samuti meiega Kensingtonis, Marylandis. Nad kolisid meie juurde umbes viie aasta eest. Minu õde Linda elab Philadelphias. Minul ja Reinul on palju sugulasi Eestis, keda külastame nii tihti kui võimalik. Tänavu augustis olime Eestis peaaegu kuu aega, kuid isegi see aeg jäi napiks — ei jõudnud kõiki näha.
