Mark Steyn: venelastega ajasid asju kõik, välja arvatud Trump
01.11.2017 Urmas Espenberg
http://uueduudised.ee/arvamus/...
Kanada konservatiiv Mark Steyn kirjutab oma kodulehel USA-s lahvatanud skandaalist, mille kohaselt tegid Hillary Clintoni kampaaniameeskond ja Demokraatide Rahvuskomitee (DNC) juhid ebaseaduslikke makseid läbi õigusbüroo firmale, kes omakorda palkas endise Briti spiooni Christopher Steele’i koostama Trumpi vastast toimikut.
Kõik sai alguse 2016. aasta aprillis, mil oli selge, et Trumpist saab vabariiklaste presidendikandidaat. Hillary kampaaniameeskond ja Demokraatide Rahvuskomitee (DNC) maksid miljoneid dollareid Marc Eliasele, Clintoni advokaadile, kes omakorda palkas firma Fusion GPS, kes omakorda palkas endise MI6 agendi Christopher Steele’i. Milleks oli vaja kasutada vahelülina Eliast ja tema õigusbürood Pekins Coie? Seda selleks, et Hillary ja DNC saaksid esitada tehtud makseid „õigusalaste konsultatsioonidena“ ja mitte maksetena Steele’ile, mis oleks olnud ebaseaduslik.
Christopher Steele oli Briti luures nn Venemaa osakonna juht. Seega palus ta oma Moskva kontaktisikutel tulla lagedale mingisuguse materjaliga Trumpi kohta. Kontaktid saatsid talle näpuotsaga lahjat kraami, millest Steele’il õnnestus toota 33-leheküljene toimik. [—] Kõige „nilbem“ asi (nagu nimetas seda FBI vallandatud juht James Comey) toimikus oli see, et Trumpile pidavat meeldima Vene libude peale urineerimine. Olles Trumpiga isiklikult kohtunud, pean nimetatud süüdistusi äärmiselt ebatõenäolisteks. Trumpil on pisikufoobia ja talle ei meeldi isegi poliitikute hulgas nii kohustuslikuks saanud kätlemine.
Siis toimus aga asjades kummaline ning häiriv pööre. Steele’i toimik sattus FBI kätte. Üldiselt võib muidugi öelda, et see tundub asjade loogilise käiguna, samuti see, et toimikut kasutati ettekäändena alustada nn täielikku uurimist (full investigation), mida omakorda kasutati ettekäändena saamaks luba Trumpi kampaaniameeskonna liikmete pealtkuulamiseks ja jälgimiseks. Asjade loogilise käiguna tundub isegi see, et toimik üldse koostati ja et see seejärel FBI sõbralike jõudude kätte toimetati, sest ilma toimikuta ei oleks Trumpi kampaania tegevuse jälgimine võimalik olnud.
Oktoobris 2016 toimus asjades aga veelgi kummalisem ja veelgi häirivam pööre. Steele jõudis FBI-ga kokkuleppele, ja seda paar nädalat enne presidendivalimisi, et FBI maksab talle oma töö jätkamise eest toimiku täiendamisel. Teisisõnu, luureagentuur ja valitsev partei lõid käed, et koguda materjali oma poliitilise oponendi vastu ning maksid selleks illegaalselt välismaisele spioonile, kelle ülesandeks oli valimiste mõjutamine. Miks küll peaks maailma kõige heldemalt rahastatud luureagentuur vajama Briti alama ning tema tagasihoidliku konsultatsioonifirma teenuseid? Seda oli vaja mitte ainult usutavaks suitsukatteks, vaid ka usutavaks ettekäändeks: kuulge, me ei oleks ju kunagi tulnud selle peale, et hakata Trumpi järgi nuhkima, aga MI6 Venemaa osakonna endine juht arvas, et meid võiks huvitada see ja teine…
Kuu aega hiljem sai Trump hakkama võimatuga ning võitis valimised. Ja samast hetkest alates, kahekümne nelja tunni jooksul, alustasid Clintoni kampaaniamänedžer Robby Mook ja kampaaniajuht John Podesta juurutama oma lugu sellest, kuidas valimised ei olnud ilmselt lõpuni ausad. 18. novembril kohtusid Nova Scotias Halifax Forumi aastakoosolekul Andrew Wood, endine Suurbritannia suursaadik Moskvas, ja John McCain, raevukas Trumpi vastane Arizona senaator. Lisaks on Wood ka Steele’i firma Orbis Business Intelligence Ltd partner. Wood rääkis McCainile toimikust ja mainis ka, et tunneb Steele’i ajast, mil nad mõlemad töötasid Venemaal ja et Steele on suurepärane sell, väga kohusetundlik ja kuulekas.
Kuu aega peale valimisi, 9. detsembril kohtub McCain FBI direktori Comey’ga ja annab talle üle toimiku. Ei ole täpselt teada, mida vastas Comey. Võimalik, et ta ütles: „Oh, see vana asi? Me kasutasime seda juba põhjendusena Trumpi jälgimiseks.“
Kas näete mis juhtus? Võib-olla keegi kusagil esialgu tõesti siiralt arvas, et nad paluvad Christopher Steele’il leida Trumpi vastu kompromiteerivat materjali, mida Hillary saaks kasutada tema hävitamiseks meedias ja võita valimised. Steele’il ei õnnestunud midagi sellist välja otsida. See ei olnud tingimata tema süü. Sest võib ka olla, et midagi tõepoolest ei olnudki leida.
Ent siiski, leiti piisavalt, et panna kokku mingisugune pseudotoimik, millest piisas USA luurekogukonna lahjendatud standardite kohaselt selleks, et taotleda luba Trumpi ümbritsevate inimeste 24/7 jälgimiseks – mis võib-olla oleks osutunud Trumpile ka hävitavaks.
Aga, taaskord, ei osutunud. Iga mõtlemisvõimeline olevus saab sellest aru, sest kui leitud oleks midagigi, oleks see kohe lekitatud avalikkuse ette.
Nii võeti väärtusetu toimik jälle kasutusse, seekord selleks, et toetada lugu, nagu oleks venelased varastanud Hillarylt valimisvõidu. Kahe ja poole kuu jooksul, mis jäi valimiste ja uue presidendi ametisse astumise vahele, töötas lahkuv administratsioon palehigis, et leida võimalust oma järeltulija delegitimiseerimiseks ja kahjustamiseks. Riikliku luureteenistuse juht James Clapper, masendav ja äärmiselt põhimõttelage isik, käskis Jim Comey’l korraldada kohtumine Trumpiga, et tutvustada talle toimikut. Mida Comey ka tegi. Ilmselt tundis Comey, et president peab saama teada raportist ja oma väidetavatest seksuaalsetest kalduvustest. Nii nad siis kohtusid. Järjekordne asjade loogiline käik on see, et nimetatud kohtumise ainus eesmärk oli võimaldada lekitada kohtumise kohta infot – ja kahjustada niimoodi ametisse astuvat presidenti. Seega korraldati kohtumine justkui lekkimise katteks.
Seda kõike tegi üks kahtlane toimik, mille koostas väga heade FSB sidemetega MI6 agent. Kas leidub veel mõni välismaalane, kes sekkus USA presidendivalimistesse rohkem kui Christopher Steele? Hillary ja tema semud vajasid Steele’i vastutööks. Süvariik vajas Steele’i, et varjata Trumpi meeskonna jälitamist, Trumpi vastased vajasid Steele’i, et loopida ametisse astuvat presidenti poriga ja ta kohe algusest peale kahvlisse ajada. Lahkuv administratsioon aga vajas Steele’i, et polsterdada lugu sellest, kuidas Trump ja Venemaa valimisi mõjutasid. Tegelikkuses paistab aga Trumpil olevat palju vähem nn sidemeid Venemaaga kui pea ükskõik millisel rahvusvahelisel ärimehel, ning päris kindlasti vähem kui korrumpeerunud Clintonitel.
Selle skandaali põhjal võib teha hulga järeldusi: Robert Mueller [FBI direktor aastatel 2001-2010] peaks leidma pensionipõlve veetmiseks mõne võimalikult kauge paiga. James Comey’le tuleks esitada süüdistus, ta tuleks süüdi mõista ja vangi panna. Samamoodi tuleks talitada Clintoni kampaania peamiste orkestrantidega. Ja kõik need arvukad luurekogukonnad, kes on käitunud parajate lurjustena ning veetnud rohkem aega omaenda valitsuse õõnestamisele, kui võimalike välisvaenlastega tegelemisele tuleks pealast jalatallani hoolikalt läbi uurida või, pigem, nende poed kinni panna.
Washingtoni ääretu kõnnumaa kõverpeeglitest võime seega näha, et venelastega ajasid asju kõik, välja arvatud Trump. Seda tegi Hillary, seda tegi DNC, seda tegid demokraatide juristid, FBI, aga nad kõik näitasid paaniliselt näpuga üheainsa koostööd mitte tegeva mehe peale.
Ometigi on Donald J. Trump küll viimane inimene maa peal, kellele seda nn kuldset vihma vaja on. Teda ümbritsevad niigi igast küljest mõjuvõimsad jõud, kes kõik tema kohta vahetpidamata midagi lekitavad.
Allikas: steynonline.com
https://www.steynonline.com/82...
Seotud lood:
Kas Obama on samuti seotud Trumpi vene toimiku koostamisega?
Demokraadid jätkavad vassimist Trumpi Venemaa toimiku osas
Newt Gingrich: Clintonite Trumpi vastased avantüürid võivad hävitada hoopis neid endeid
Foto: Kuvatõmmis
