Ei leidu ühtki teist raamatut või kirjutist, mis oleks ajalugu nii sügavalt ja kauakestvalt mõjutanud nagu Piibel. Kõik inimkonna eluavaldused, olgu see kunst, muusika, filosoofia, moraal, teadus, poliitika, ühiskond vm, on ühel või teisel viisil; ühel või teisel ajal, olnud tihedalt seotud Piibliga, rääkimata sellest, et Piibel on põhialuseks nii juutide kui kristlaste usunditele.

Piibel on sisult ääretult laiaulatuslik. Seda näeb juba pealiskaudsel lugemisel, olgu lugeja kas sügavalt usklik või koguni ateist. Veelgi enam aga avaneb tohutu ainevald, kui lugeda Piiblit kaanest kaaneni, silmas pidades ajastuid ja kontekste, milles üksikud raamatud, osad või väljendused olid kirjutatud. Ehkki Piiblit nimetatakse „Universaalseks Tõeks“, on oluline mõista, et ta polnud kirjutatud niisama üldiseks lugemiseks. Läbi aegade motiveeris iga raamatu, iga epistli koostamist mingi kindel vajadus, st oli kindel siht või põhjus, miks ja kelle jaoks ta kirjutati – teisisõnu, igal raamatul või epistlil on oma kontekst. Ehkki Piibli kaudu kingiti inimkonnale universaalsed, jumalikud tõed, on antud teksti sügavamaks mõistmiseks siiski vajalik silmas pidada selle originaalset konteksti. Mitte ainult, et see loetule palju juurde annab, vaid ta väldib tekstile tähenduse andmist, mida seal originaalselt ei olnud.

Käesolev artikkel võimaldab vaadelda vaid paari Piibli aspekti. Olen nendeks valinud Piibli ajaloo ja tema üldise struktuuri. Seda seepärast, et paljude väitel eksisteerivat Piibel praegusel kujul „algusest peale“; et inglid olevat Piibli ulatanud taevast selle lõplikus versioonis. Ometi polnud see nii. Kuigi Piiblit Jumala Sõnana austatakse, kanti temas esinev materjal kokku jumalikult inspireeritud inimeste poolt aastatuhandete jooksul. Nii pärinevad vanimad Vana Testamendi (VT) osad ajastust enne 1200 BC, Uue Testamendi (UT) uuemad osad aga 2. sajandist (u. AD 130). Praeguses Piiblis esinev materjal on meieni jõudnud paljukordse kopeerimise, ümberkirjutamise ja tõlkimise kaudu. Mõndagi seal – näiteks Mark. 16:9-20, Matt. 6:13 lõpp, Joh. 8:1-11 jt. – on hilisem lisand, mida algversioonides ei leidu. Tuleb aga siiski alla kriipsutada, kui järjekindlalt on läbi kõikide nende raskuste säilinud Piibli keskne mõte – Vanas Testamendis Jumala ja inimese vahekorra analüüs ja Uues Testamendis Kristuse lunastussõnum.

Meie protestantlikus Piiblis on 66 raamatut – 39 raamatut VT-s ja 27 UT-s. Katoliku Piibel sisaldab lisaks veel rea nn apokrüüfe (Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Baaruk, kaks Makkabite raamatut jt), mis aga reformatsiooni ajal meie Piiblist välja jäeti. Kreeka-katoliku Piiblil on samuti mõned väiksemad erinevused. Protestantliku Piibli VT on sisult sama mis juutide pühakiri. Juutidel on samuti 39 raamatut, kõik heebrea keeles (ainult osa Taanieli raamatust on aramea keeles), kuid raamatud on teisiti grupeeritud:

(a) Tähtsaim grupp on Torah (Seadus) – Moosese viis raamatut, kanoniseeritud peale Paabeli vangipõlve, umbes 538-350 BC.

(b) Teine grupp on Nevi’im (Prohvetid) – see on kahes osas: varasemad (Joosua, Kohtumõistjad, 1-2 Saamuel, 1-2 Kuningad) ja hilisemad (Jesaja jt prohvetid). Kanoniseeritud enne 230 BC.
(c) Kolmas grupp on Ketuvim (Kirjutised). Selle all on ülejäänud raamatud, nagu psalmid, Iiob, Koguja, Taaniel, 1-2 Aja raamat jt. See osa sai pühakirja staatuse u. AD 90 (peale Jeruusalemma hävitamist).

Kuidas on siis lugu Uue Testamendiga? Sellele toetub ju ristiusk. Nii väga kui UT ka tegeleb Jeesuse eluga, ei eksisteerinud seda Jeesuse eluajal. Sel ajal olid juutidel ainsaks ja vaidlematuks pühakirjaks heebreakeelsed Torah, Nevi’im (Matt. 5:17) ja osaliselt Ketuvim (Luuk. 24:44). UT raamatud kirjutati algusest peale kreeka keeles. Kuna see keel oli Rooma impeeriumi üldkeeleks, siis levis ristikiriku sõnum suhteliselt kiirelt üle kogu Rooma riigi. UT sünnilugu on pikk ja keeruline. UT-d võib sisult jaotada neljaks osaks:

• Neli evangeeliumi – kristluse algus.
• Apostlite teod – ristiusu laienemine.
• 21 epistlit (Paulus, Johannes jt, sh Heebrea kiri) – ristiusu tõekspidamiste ja eetika ekspositsioon.
• Johannese Ilmutusraamat – apokalüptiline nägemus kurjuse hävingust ning Jumalariigi lõplikust võidust.

UT tuum – nelja evangeeliumi lood – ringlesid rahva hulgas peale Jeesuse ristilöömist (u. AD 30) aastaid suusõnalise pärimusena, kuni evangelistid nad paberile (peaks ütlema: papüürusele) panid: Markus u. AD 65-70, Matteus ja Luukas 80-85, Johannes 90-95. Enne Markuse evangeeliumit eksisteeris (u. AD 60) oluline evangeelium, millele usuteadlased on andnud nime „Q“ (Quelle – „allikas“ saksa k.). See on kaduma läinud, kuid „Q“ ning Markus moodustasid aluse, millele hiljem toetusid Matteus ja Luukas. Neid hoolikalt uurides võib nendes identifitseerida „Q“ fragmente. Vahest üllatusena tuleb asjaolu, et evangeeliumide tegelike autorite nimed pole kindlalt teada. Evangeeliumid omistati Matteusele, Luukale, Markusele ja Johannesele alles 2. sajandil.

Uue Testamendi vanim osa on Pauluse kirjad (13). Vähemalt kolmel juhul aga (ehk enamgi) on Pauluse autorsus vaieldav. Need kolm on 1. ja 2. Timoteose ning Tiituse, nn pastoraalsed epistlid, arvatavasti kirjutatud peale AD 105. See ei vähenda nende väärtust, kuid illustreerib tolleaegset, austusavaldusena mõeldud kommet, panna oma kirjutisele autori nimena kellegi teise, lugupeetud isiku nimi. Paulus ise hukkus Roomas, keiser Nero aegses kristlaste tagakiusamise laines, tõenäoliselt AD 64 või 65. Ülejäänud UT raamatud pärinevad 1. sajandi lõpust (AD 90-100).

Johannese Ilmutusraamat on huvitavamaid UT osasid. Ta on ainus apokalüptiline (nägemuslikus vormis Jumala ja saatana vahelist võitlust käsitlev) raamat UT-s. Usulise kirjanduse liigina oli apokalüptika nii juutide kui varakristlaste hulgas laialt levinud. Ehkki raamatu autoriks on peetud jünger Johannest, kahtlesid selles juba varakristlikud kirikuisad, isegi Hieronymus. Ühe teooria alusel on autoriks „John the Elder“, prominentne kirikutegelane Väike-Aasias 2. sajandi alguses. Ilmutusraamat kirjutati u. AD 95, kui keiser Domitiani poolt sisse seati keisrikummardamise nõue. Käsu mittetäitmine kristlaste poolt tõi kaasa laiaulatusliku tagakiusamise. Kirjutis oli algselt mõeldud kaasaja tõlgitsemiseks (1:1 ja 22:10) ning vaenatud varakristlaste julgustamiseks. Alles peale Domitiani surma, kui järgnes rida kristlaste suhtes sõbralikke keisreid ja kui raamatus ette kuulutatud maailma hukkumine täide ei läinud, hakkas algristikirik seletust otsides tõlgitsema Ilmutusraamatut sümboolses, kauget tulevikku tähendavas mõttes. Nii sisu kui autori ebamäärasuse tõttu kaheldi kaua enne, kui Ilmutusraamat Uue Testamendi hulka arvati.

Ei tule arvata, et varakristlik usuline kirjandus piirdus ainult eeltoodud 27 raamatuga. Nii näiteks eksisteerisid peale nelja tuntud evangeeliumi veel hulk teisi, sh Peetruse ja Toomase evangeeliumid, lisaks suur arv varajaste kirikuisade kirju ja epistleid, mida õhinaga loeti ja austati. Oli ju varakristlaste hulgas rida radikaalselt erinevate tõekspidamistega gruppe, mis üksteisega teravalt võistlesid ja vastavaid epistleid levitasid. Pole siis ime, kui meile nii igipõlisena tunduv UT on pikaajaliste vaidluste ja otsingute tulemus, mis kanoniseeriti ametlikult alles AD 367, kui Aleksandria piiskop Athanasius oma Ülestõusmispüha kirjas loetles praegused UT raamatud ja deklareeris need olevat uue pühakirja.

Kuna kogu valikuprotseduur oli nii pikk ja ebakindel, kuidas teame siis, et lõplik valik oli parim? Võib väita, et Jumala käsi oli siin mängus. Kindlasti aitas ka aja test – teame, kuidas kuulsaks peetud raamatud on ajaga unustatud ja vastupidi. Mida aeg edasi, seda enam näitab võrdlus, et valitud UT raamatud, võrreldes väljajäetutega, on tõepoolest ainuõiged.

Lõpuks – kui vanad on säilinud Piibli käsikirjad? Aastal 1946 leiti nn. „Surnumere kirjarullid“, mis sisaldavad Jesaja raamatu ja iidseid fragmente. Need pärinevad aastatest 200 BC kuni AD 70. Kuna juudid on olnud oma pühakirjaga, eriti Torah’ga, väga hoolikad, siis võib arvata, et siin-seal eksisteerib veel kaugesse minevikku ulatuvaid Torah rulle. Kahjuks puuduvad mul vastavad andmed. UT vanim teadaolev fragment on vaevu peopesa suurune tükk papüürust (AD 125-150), millel on äratuntavad sõnad Johannese evangeeliumist. Ajastust u. AD 200 pärineb fragment Pauluse 1 Korintose kirjast. Selliseid kildusid on leitud rohkelt teisigi. Terviklike (või peaaegu terviklike) UT käsikirjade hulgas on Codex Vaticanus ja Codex Sinaiticus (mõlemad 4. sajandist), edasi Codex Alexandrinus, Codex Bezae ja üle kirjutatud, kuid enamasti loetav Codex Ephraemi Rescriptus (5. sajand).

Kokkuvõttes soovitan kõigile Piibel kordki terves ulatuses läbi lugeda. Eesti Piibli 1997. a. uustrükk on selleks eriti sobiv. Piibel pole lugemiseks raske raamat. Veelgi parem on teha iga raamatu kohta seal esinevate tähtsamad mõtete ja väljenduste register (arvuti abil lihtne töö). Selle vaeva tasuks saate aga hoopis parema aluse oma usulistele tõekspidamistele.


------------------------------------

Kasutatud kirjandus:

Uus Testament 1947, Eesti Piiblid 1968 ja 1997. “Väike Entsüklopeedia”, 1938 ja 2002.
Funk and Wagnalls Universal Standard Encyclopedia, 1954.
I. Asimov, “Guide to the Bible”, 1981.
D. Bratcher, “Canons of the Hebrew Bible”, The Christian Resource Institute; 2002.
“The Interpreter’s Bible”, Abingdon Press, 1978.
Amy-Jill Levine, “The Old Testament I ja II”, Vanderbilt University Divinity School; 2001.
Amy-Jill Levine, “Great Figures of the New Testament I ja II”, Vanderbilt University Divinity School; 2002.
Bart D. Ehrman, “The New Testament I and II”, Dept. of Religious Studies, U. of North Carolina; 2000.
E.F.Scott, “Literature of the New Testament”, Columbia University Press; 1957.
James H. Hall, “Philosophy of Religion”, University of Richmond, Dept. of
Philosophy; 2003.
12. Bart D. Ehrman, “Misquoting Jesus”, HarperSanFrancisco; 2005.

Märkmed: