VASAKUL: See liikuv vikerkaarne lillepuhmas ei varja värskelt õnnistatud leerilast, vaid hoopis kooliõpetajat ning on tavaline nähtus 1. septembril Eesti tänavapildis. Koolide avaaktuste järgselt, mida tänavu küll igal pool ei peetud, kingivad lapsed õpetajatele lilli ja niisiis on kõikjal näha liikumas taolisi „leerilapsi“. Neist suvelõpu sülemeist sirguvad kõige kõrgemale alati suursugused gladioolid. Õpetajate õitega ülekülvamine on kaunis traditsioon, lugupidamise väljendus, mida pedagoogid hetkel eriti vajavad ja hindavad. Miks mitte ka Kanadas? (Foto: Tuuli Mõistlik)
KESKEL: Ilu, mida nauditi ja elu, mida vajati, rööviti. Mõttetu rööv toimus vahetult enne 1. septembrit Toronto Humberi („Ämbri“) jõe orus, meie pere maja vastas. Kaheharuliseks sirgunud, mõnusa puusanõksuga austria männi istutasid oma Magwood Courti maja ette 60-65 aastat tagasi Juta ja Kalju Ilves. Juta oli sünninimega Subbi ning tema vend oli legendaarne eesti maalikunstnik Olev Subbi, kelle loomingut saab hetkel imetleda lausa kahel suurel näitusel Tallinna kesklinnas. Näitusega „Värvidega ideaalmaailmade otsingul“ tähistatakse kunstniku 90. sünniaastapäeva Adamson-Ericu muuseumis 25. oktoobrini ning kunstniku pärandile keskenduv näitus „Olev Subbi. Maastikud aegade lõpust“ on kunstihoones nähtav 4. oktoobrini. Mõlemate näituste pealkirjad haakuvad huvitaval kombel ka kunstniku õe kaugel Torontos istutatud pärandipuu mahavõtmisega. Adamson-Ericu muuseumi kodulehel on Subbi pere lastest Tartu koduaias tehtud foto pildikirjas mainitud: „Oma meenutustes ja kirjavahetuses pereliikmetega on kunstnik viidanud õe Juta suurele osale enda kujunemisel ning kurssi viimisel kunsti, muusika ja kirjandusega.“ Tallinnas toimuvale näitusele viidates, tekitati Torontos maastiku aja lõpp. Sundlõpetamine, tühjus, kus sirgus kunst. Sest mõni võimas, eriline puu suudab olla ainuisikuliselt üks maastik. Ja elada mitmesaja aastaseks, kui lubatakse. (Foto: Anu Jõe)
PAREMAL: Paljude lindude meelis-ööbimispaik ja söögilaud oli elu ja väge täis. Vana tõde, et tasub astuda sammu kaugemale, et suuremat pilti hoomata, kehtis ka siin. Puu esteetika meenutas hiljuti tänavale kolinud prantslasele tema lapsepõlvemände Vahemere kaldal, mulle aga Group of Seven maalikunstnike tuule poolt voolituid ja Eestist tulnutele – Eestit. Seda ma praegusele majaomanikule ka pajatasin, mõned päevad pärast seda, kui männi tüvele ilmus juulikuus kurjakuulutav punane täpp. (Foto: Riina Kindlam)
Praegusele maja peremehele olevat pakkunud linna metsamajanduse osakonna töötaja, et võivad männi maha võtta ja selle noore lehtpuuga asendada. Meesterahvas, arvatavasti seitsmekümnetele lähenev kooliõpetaja oli sellest meelitatud. „They said they’d give me a new one.“ („Nad ütlesid, et istutavad uue (puu) asemele.“) Valida saab paljude lehtpuude hulgast ja mehele tundus sümpatiseerivat nooruke tamm. Hiljem arvas selle peale koolilaps: „Aga ta ju ei elagi nii kaua, et näeks, kui see suureks kasvab.“
Pihtisin tollele naabrile, et minu meelest on nende mänd meie tänava kaunim ja huvitavam puu ning pealtnäha jõulisemaski seisus kui selle eakaaslastest liigivennad meie aias üle tänava. (See ei olnud pelgalt mesijutt.) Rääkisime händ-ruugetuvidest (mourning doves), kes meie mändidesse õhtuhämaruses tiivade vilinal magama kogunevad ja ka puukoristajatest (nuthatches) ning rähnidest, kes okaspuude koores elutsevate putukate jahil muudkui saalivad tüvedest krõbinal üles-alla. Mainisin ka Juta Ilvest ja tema kuulsat venda igaks juhuks ja mees kikitas seepeale silmnähtavalt kõrvu. Ta on haritud ja tore, töötab asendusõpetajana, Itaalia päritolu ja minu rõõmuks ütles, et kaalub puu säilitamist. Et kui puumehed naasevad naabri pealetükkiva ja männist kolm korda kiiremini sama suureks kasvanud glediitsia (honey locust, Gleditsia triacanthos) oksi piirama, arutab ta nendega teemat uuesti. Mu kõrvu oli eelnevalt üle heki kostnud, kuis ta oma kõrvaltnaabriga rääkis: „I'm sad to see it go, but...“ Ühe kahetsus oli teise lootuskiir, ent...
Mida enamat oleksin saanud teha?! Kavatsesin helistada Toronto linna vastavale osakonnale ja pärida, mis mõttes pakuti majaomanikule selle puu eemaldamist, kui ta ise seda ei küsinudki. Oleksin võinud naabrile saata fotosid tema õuel paiknevast kunstiteoselisest õnnistusest igas valguses ja iga ilmaga. Mul on neid palju. Aga ma ei jõudnud. Tulime Tallinnasse tagasi, kus ees ootas ka ilukaotuse valu. Meie tänava ja Lõime puiestee nurgalt on müstiliselt vahepeal kadunud üks vana suur lehis. Üksikeksempar tammede hõlma alt. Kas keegi teine on ka märganud? Kavatsen uurida, mis juhtus. Ja kesklinnas, Kaarli kiriku ees, kus Luise tänav Toompuiesteelt alla kulgema hakkab (Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndis!) on äsja lammutatud üks minu lemmikhoone, suisa tänavalõik 11 vana pärna ja pika sepisaiaga. 1928. a. ehitatud kunagine Tallinna Saksa Reaalkool (arhitekt Erich Jacoby, „sõdadevahelise Eesti üks peenetundelisemaid ja lugupeetumaid arhitekte“), okupatsiooniaja kalandustehnikum ning hilisem merekool - ja seda EV kaitsepolitsei soovil, et nad saaksid sinna endale uue hoone ehitada. Mõistmatu, mõttetu ilu-, ajaloo- ja meeleolukaotus, vaesestumise valu.
Torontos, meie viimasel ööl Magwood Courtil, hiilisin kuskil kella 2 ja 3 vahel üle tänava Ilveste männi manu, kui selgus, et selle all käib paras mürgel. Seal tegustses pesukaru pere, seesamune trio, kes oli meie aias toreda lahkumisõhtu etenduse mõni tund varem maha pidanud ja tüdrukute pakutud maapähkleid peenekäpaliselt koorinud ja nautinud. Kolmele pesukarule lisaks tegutses lava perifeerias kaks skunki! Nüüd mind taas nähes tahtis üks maskeeritu kohe antud männi otsa põgeneda. Küüned juba krõbisesed puukoorel. Kamandasin tal tasa olla (ma ju hiilisin) ja maad mööda sääred teha. Mul oli endal sihiks tüvi, kus väikese naelakese abil katsin sinna pritsitud punase värvilaraka hõbedast südamega, mille oli teinud meie Anu-Memm.
Selline on siis minu lein. Ja see ei ole paraku veel lõppenud, vaid jätkub teisel pool tänavat, aias, kus sirgub kolm Ilvese männi eakaaslast, Jõe mändi. Aga nendegi saatuse üle ei saa meie pere kahjuks varsti enam otsustada. Saab vaid paluda ja loota loodustarmastavate inimeste mõistusele ja ilumeelele.
Leinake teiegi avalikult kui vaja! Ja parem veel, kui lasete enneaegselt kuulda oma rahulolematust ebaõiglase kaotuse või kahjuväärse tegutsemise korral. Alati tasub loota ja proovida, kui süda nõuab ja tsikaadide kaebekisas protestinooti ära ei tunta. Vahest on vaja teisi silmi ja teise koputust südamele, et sünniks ime. Mul on kahju meie naabrionust. Aiman, et ta tunneb ennast hetkel enneolematult kaitsetuna.
65-aastane elav skulptuur, loodusvaatluse sammas versus üks õlbuke ritv teeb selle tänava, meie maailma, palju vaesemaks. Omanäoliste, rõõmu- ja kasutoovate, meelirikastavate nähtuste (korralike elumajade) mõttetu lammutamine, keskkondade pikalt arenenud ilu likvideerimine, kuna see ei ole sinu ehitatud, istutatud, loodud või varutud. Kohatine ahnus ja rumalus, lühinägelikkus ja lugupidamatus on jahmatav. Kas lõppu on näha? Seitse korda mõõda, seitse korda mõtle, seitsekümmend korda mõtle ja üks korda lõika. Sest tagasiteed enam ei ole. „Töö“ järgi sügelevate käte vahele võiks kähku asetada lapse.
