Teises maailmasõjas hukkunud punaarmeelaste mälestusmärgi, Tallinna Tõnismäe pronkssõduri ees oli lillemerele lisaks ka kompositsioon. Nelgiõitest oli murule laotatud viisnurk, mille keskel aastate arv sõja lõpust – 60 ja alla kirjutatud POBEDA! (võit). Fotol on näha sõna esimest kolm tähte.
Igal pool linna peal tuli vastu inimesi punaste nelkide ja muude lilledega, kellel sihiks ilmselt Tõnismägi. Ja mis oli kõige üllatavam – neid oli igas vanuses.
Laia tänava poole tüürides märkasin Börsi käigule lähenedes Ajaloomuuseumi ees paksult kunstnelkidega kaetud punast vaibariba. Jäi arusaamatuks, kas tegu oli mingit sorti tõsise austamisega (kuna kõrvalmajas asub Vene saatkond) või kahemõttelise väljakutsega. Igal juhul märkasin viisakaid Põhjamaade turiste vaibaotsast kaarega ümber käimas. Jõudes ümber nurga, oli teine samasugune Vene saatkonna teisel pool. Ja maskides ning sinistes haigla kilesussides neiud, kes lilli jagasid. Lähenesin ja küsisin, millega tegu.
Tüdrukud olid skulptor Jüri Ojaveri abilised, kunstiakadeemia magistrandid, kes valvasid pääslaid, mida oli kokku 3, igas saatkonna nurgas ja märgistasid ohtlikku piiri, mida nõukogude ajal valvas KPP – kontrolnõi propusknoi punkt. Autod ja inimesed, kes kontrolljoont ehk mõttelist “desomatti” edukalt ületasid (selliseid taldu desinfitseerimise matte oli SARSi aegu igas lennujaamas), said kingiks lõhnastatud oranzhika tulbi – meenutades Ukraina valimisvõitlust.
Jüri Ojaveri 9. mai aktsioon PÄÄSLA oli ühtlasi osa jätkuvast Trichtlinnburgi nimelisest avatud linnaruumi ühisprojektist (Maastricht, Salzburg, Tallinn), mida Tallinnas korraldavad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Hobusepea galerii. Foto: Terje Ojaver
Alul ei olevat Vene saatkonna töölised pihta saanud, millega tegu, küll aga ei tahtnud siniste numbriplaatidega diplomaadiautod nelkidest eriti üle sõita. Kunstniku siirusele, et “üritus on, jah, seotud tänase päevaga”, reageeriti aga juba vihaselt ja järgmine esinemine keelati Pika ja Hobusepea nurgal ära. Jüri Ojaver rääkis järgneval päeval telefoni teel, et Tõnismäel toimus üks performance ja tema korraldas vanalinnas teise.
Päeval oli eriline ärev ja ka äraolev maik, kuna oli tavalisest kergem ära tunda ühte või teise leeri kuuluvaid, ühtesid või teisi mälestavaid. Hommiku jooksul möödusin kolmest pilgeni kilisevaid-kolisevaid punaordeneid täis kõhukast mehest. Nagu kaadrid aegunud filmist.
Viimane neist tuli vastu Pärnu mnt. ja Viru ülekäigurajal, kus avanes vaade järjekordsele, omakorda teistes värvides etendusele. Tammsaare pargi raagus puudeokstes olid sini-kollaste õhupallide kobarad ja tüvedel plakatid: “Ühinenud mitmekesisus” (9. mai – Euroopa päev). See oli piltlik sõnum, et igat värvi riigil on koht kuldkollaste eurotähtede aupaisteringis. Laudadelt jagati kõikvõimalikke Euroliidu ametlikke infovoldikuid ja lavale asus parajasti laulma üks neiu (vene keeles). Huvitav, Venemaa ei kuulu minu meelest Euroopa Liitu, mõtlesin lahkudes.
Peaaegu oma koduukseni jõudnud, möödusin oma „all-poe“ ees keskkoolivanuses vene poistekambast. Putked nagu poisid ikka, lõõpisid ja naersid. Ja igaühel oli käes pabertuutu, millest paistsid nelgivarred. Ka toas olles ei lõppenud kultuur-antropoloogiline avastusretk, kuna köögiaknast jäid silma kaks kivimüüri ääres seisvat meest. Üks võttis kotist välja viinapudeli ja kaks pitsiklaasi ning sealsamas tehti ära väike pliks-plaks, ent tavalisest väljapeetumalt, küllap siis neile võidupühalikult.
Õhtul sattusin väga hea verivärske filmi peale ETVs, mis jäi minu jaoks omaseks päeva naelaks. See oli lugu 1943.a. soomlaste poolt varjatult loodud raadioluurerühmast Haukka grupist, mille nad Eestisse, sakslaste tagalasse saatsid. “Sakslaste taganedes jäi luuregrupp nõukogude vastuluure silmusesse, reedetuna nii lääneliitlaste, Soome peamaja kui omade poolt. Film räägib mõneteistkümnest eestlasest luurajast, viiest luureteenistusest ja kolmest sõbrast, keda jälitasid ühtviisi nii Gestapo kui KGB. Põneva ja aastakümneid varjul olnud sõjaaegse spiooniloo avavad filmilindid, fotod, kirjad, toimikud ja osalised.” Haukka grupp (Eesti, 2005): stsenaariumi autorid Kiur Aarma ja Tiit Pruuli, rezhii Rene Vilbre, tootja Ruut. (Filmikirjeldus ETV koduleheküljelt).
Ükskõikseks see film ei jätnud. See oli meie väike meenutustähistus päeval, mis täis keerulisi vastuolulisusi.
Agressioon ja lapsesüütus kõrvuti. Tõnismäe punaarmeelaste mälestusmärgile oli 9. mai “võidupühal” kleebitud nii trükitud leht sõnumiga “Vene rahvas ei lasku iial põlvili”, kui ka lapsekäega loodud sõnum “Aitäh teile veteranid rahuliku taeva eest pea kohal”. Fotod: Riina Kindlam
