Hästi irooniline kuidagi, et sel päeval, kui USAs käis tohutu rebimine ja sagin järgmise presidendi valimise üle, oli Eestis rahumeelne ja mõtlemapanev hingedepäev. Hingedeajal, kui loodus sureb, on enamik soome-ugri rahvaid alati oodanud oma esivanemate hingesid koju ja neid kostitanud. Vanasti oli see vaikne aeg, mil välditi kärarikkaid töid nagu puude lõhkumine ja põrandale pandi õlgi (et sammud ei kajaks). Isegi vali jutt ja naer olid keelatud. Seda, et 2. november on kõikides siinsetes kalendrites hingedepäevana ära märgitud ja õhtul viiakse siiamaani lahkunute haudadele kalmuküünlaid, aitas omal ajal rahva teadvusesse kinnistada katoliku kiriku sel päeval tähistatav usklike surnute mälestuspäev. Ometi pannakse ka koduakendele sel ööl küünlad, meenutates kadunuid ja kutsudes neid koju külla.
Sügisene päikeseloojang Saku mõisapargis. On vaikuse aeg ja õhk on hingekesi täis. Mardi- ja kadrisantide jooksmised on Eestis alles ees. Foto: Reigo Lehtla
Nagu kaugeltki kõik ameeriklased ei käinud valimas, ei meenu ka paljudele eestlastele hingedepäev. Linnamelus on see ammune looduslähedane meelespea kerge kaduma, ometi tänavu ei saa Ameerika poliitikast vist ükski eestlane rahu. Ameerika presidendikandidaadid on hetkel tõenäoliselt esiisa, vana taluperemehe Kaarli sugustest meestest palju tuttavamad kujud. Viimane võis teisipäeva õhtul akna taha ilmuda, aga esimesi nägi hulga rohkem teleboksis. Sügisel, kui on päevakorras hoopis läikivate kastanimunade korjamine vaiksest kõdust ja vareste suurkogu juba raagus puude ladvus.
Riigikanal ETVst vaatas siiski hingedepäeva hilisõhtul vastu vana tuttav isa Vello Salo, Pirita kloostri vaimulik, pidamas sealses kabelis jumalateenistust. Estonia kontserdisaalis oli mõned tunnid varem kõlanud “Muusikat hingedepäevaks” Filharmoonia Kammerkoori ja Riikliku Sümfooniaorkestri esituses ja Toomkirikus Tallinna Poistekoori hingedepäeva kontsert. Samale ajale langenud Toompäevade raames peeti mitmeid kontserte, ajaloolisi ringkäike ja hingedepäeva palvust Toomkirikus.
Eelneval, 1. novembri selgel ja tuulisel õhtul haarasin tänavu esimest korda karvase vammuse selga, et seada sammud Toompeale pühakutepäeva öökontserdile. Pärimusmuusika ansambli Wirbeli laulja Meelika Hainsoo õrn-armas hääl viis rahvapäraste koraaliviiside ja regilauludega Vormsile („Ma olen maa peal võõras“), kurva lauliku juurde Kolga-Jaani, ka Kuusallu ja Karulasse pulma („Tütre kadu“) ning neiuga Läänemere sügavustesse kadunud venda otsima („Siidilipp“, parvlaev Estonia õnnetuses lahkunud hingedele). See kirikupingi sügavuses veedetud hilisöine tund oli aeg mõtlemiseks.
Hingedeaja ilmad arvati vanasti olevat pimedad, udused ja sumedad. Järsult pimedamaks said nad hiljaaegu küll (meil keerati tänavu kellad tagasi ülemeremaadega üheaegselt), kuid on olnud selged ja suht soojad. Päeviti poolviltust päikest tubadesse ja kihutavaid pilvi peegeldumas akendel; öösiti valvuriks kuu, kes 28. okt. (Simunapäeva) varahommikul oma täies uhkuses mitmeks tunniks meie varju puges.
Vaikuse rahust elutulle kiskusid 3. nov. esimesed uudised ETV hommikusaates “Terevisioon“. Diktor teatas, et Bushil on väike edumaa. Säästumarketi kassasabas terendas Õhtulehe esiküljel “Must jää nõudis esimese inimohvri”, 35-aastase naise hingedepäeva varahommikuses liiklusõnnetuses. Tahes-tahtmata ei saa lehti pilduva kirsiaia varjus elada või kuu moodi kaduda. Kuniks meil on armastust, mõistust ja valgust.
pool tinarasket kuud / teine pool läinud kaduma / pool elamata jäänud elu / teine pool läinud kaduma / kaks heledat kuud / üks vees teine üleval / neist kummagi silmades pool jagamata armastust (Indrek Hirv)
