Tormituul langetas mitmesaja-aastase Kaasani kiriku mitmesaja-aastase väravapapli, linna jämedaima puu. Pildi on näha üht tema haru.
Soovitatakse, et magades peaks pea olema suunatud põhja. Mul on ometi päkad Helsingi poole ja uni magus. Välja arvatud siis, kui peksab tuul. Läänekaarest ja loodest, 17-23 m sekundis, puhanguti 25-28 m/s. Siis jõuab kohale, kus me tegelikult oleme. Iga puulatv on justkui meremärk, meenutades, et see tuul on jõudu kogunud just piki seda veevälja, mis meid hõlmab. Seal, kus igal öösel magavad tuhanded parvlaevadel reisijad.
Lipud olid sirged Pikal tänaval ja plaksusid täie jõuga. Oli taassünnipäev – 16. novembril 1988 võttis tollane ENSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Tööpäev, kuid riiklik tähtpäev ehk lipuheiskamisepäev nagu eelmine pühapäevgi, kui siin pühitseti isadepäeva (teine pühapäev novembris).
Tänavapühkija võitles Kolme õe ees justkui tuulelohega ja remondimeeste pangedest lendavast kultuurikihist said hingematvad krohvipilved. Olin teel Mustpeade Majja, laenutatud Viru-Nigula rahvarõivaid tagastama. Usaldasin valvelauatädile Tallinna Kaubamaja äratuntava oranzhi- ja valgekirju kilekoti väärtusliku valge-sini-puna sisuga ja pöörasin otsa taas halli mere ehk siis trammitee poole. Kopli poolt tulevad trammid peatuvad Rannavärava ja Paksu Margareeta, ühtlasi Estonia laevahuku mälestuspaiga ees. See on Linnahalli peatus, teispool rööpaid ja Põhja puisteed asuva paekivikolossi järgi. Seal etendub parasjagu „Hull sinu järele” (Crazy For You) ja kevadel tuleb „Mamma Mia“ (juba välja müüdud). Mina aga tahtsin näha mereseisu.
Vaade sünkjale merele ja Kalasadamale Linnahalli kailt. Taamal kõrgub kaks aastat tühjana istunud Patarei vangla. See rajati 1830-tal aastatel merekindlusena Vene tsaar Nikolai I käsul ja 1920. aastast ülemöödunud aastani kandis ametlikult nime Tallinna Keskvangla. Nüüd tahaks Eesti Kunstiakadeemia seda väga oma uueks koduks kuid projekt seisab raha taga mis suurteks ümberehitamiseks vaja läheks.
Valgeid laineharju ehk rahvasuus jänkusid oli lahel omajagu, tiibureid aga ei ühtegi. Siit Linnahalli taguse kai äärest nad Helsingisse lahkuvad, kuid sel päeval mitte, nagu jäi maa kaissu ka enamjagu praame Muhule ja Hiiumaale. Selle sügise n-ö esimene laks ei olnud siiski võrreldav legendaarse “täiusliku” suurtormiga, mis tabas Eestit novembris 1969. Siis mõõtis Ruhnu ilmajaam maksimaalseks tuuleiiliks 48 m/s, Vilsandil ja Sõrves küündis läänetuule kiirus 40 m/s ja orkaani tugevusega tuult (32,7 + m/s) mõõtsid ka Ristna, Kuressaare ja Kihnu jaamad. Teisipäeval mõõdeti Paldiskis tuule kiiruseks 26 m/s ja lainekõrgus merel ulatus kuue meetrini. Oli elektrikatkestusi ja minu aknast vähem kui 50 m kaugusel murdus hiiglaslik looduskaitse all olev must pappel.
Järgmise päeva koidul vaatasin aknast, kuidas mustas rüüs õigeusu preester kirikuaias lamava jämeda tüve ees murelikke ringe tegi. Ta ootas töömehi ja jättis väravapuuga hüvasti. Siis juba sadas paksu valget lund, pealinna tänavust esimest.
Fotod: Riina Kindlam