8. ja 9. juulil toimunud Eesti esimesel Maasikafestivalil müüdi läbi 12 tonni kodumaiseid maasikaid. Eesti Maasikakasvatajate Liidu kampaania "Söö parem maasikat!" oli ammu tänavareklaamidelt tuttav ja rahvas oli festivalil ämbritega kohal. Foto: Riina Kindlam
Esimesena saabuvad igal aastal hispaania maasikad. Neid müüakse pealinna esimestes, eri müügiputkades, mis püstitatud kaubanduskeskustesse. Kiusatus on suur, aga hind kõrge ja tundub, et suurem osa rahvast läheb vesise suuga mööda, oodates omi marju. Siis algavad jutud turul nähtud hindadest ja kahtlustest, kas need mida Lõuna-Eesti maasikateks nimetatakse ei ole siiski Poola või Leedu saak? Nimi ja maine loevad ju palju.
Möödunud nädalal, kui mu juuksur maasikaid pakkus (kilekotitäis higistavaid marju oli kogu aeg käeulatuses, pukil minu kõrval) ning kui olin näinud juba mitmendat inimest tänaval maasikaid söömas, teadsin, et on viimane aeg lähedalolevale Keskturule asja uurima minna. Vaat, et linnavurle magab veel maasikaaja maha! Eriti kui samal päeval ilmus uudis, et Soomes pakutakse kasvatajale marjade eest märksa kõrgemat hinda kui Eestis ja nii on hakanud mitmed maasikakasvatusfirmad oma saaki üle lahe toimetama.
Kui turulemineku sihiks oli sõnnile kohane erepunane maasikamõte, tulid seal veel ette (ja sattusid juba eelnevalt kotti) värske kodumaine spinat, beeta-karotiinist pakatavad prisked porgandid, värsked soolakurgid, mitu head kimpu üliolulist maitserohelist ning kuidas ma võisin unustada — mullasoojad kartulid!
Kodumaiste maasikate ja värske kartulite tulek lauale on suur ja oodatud sündmus, nagu kulinaarne uuestisünd. Seda saab võrrelda vaid õunte üleküllusega sügisel.
Nüüd olen ma siinsete maasikate magususega harjunud, ning looduses tutvunud ka metsmaasikate ning nende sõsarate muulukatega (haruldasem ning suurema, magusama ja tihedalt tupplehtedega ümbritsetud viljaga). Viimase olemasolust varem ei teadnudki, samuti et on vahe ja ometi sugulus mustikatel ja sinikatel (eresinisem, mitte nii maitsev mari, lehed sinakasrohelised, põõsas tunduvalt kõrgem). Aga eesti maasika magususele mõeldes meenub ikka minu ema, kelle jaoks pärast esimesel eesti reisil aastal 1985 maitstud kodumaist maasikat ei küüni ligilähedale ükski Põhja-Ameerikas kasvatatud variant.
Aga tuhlitest — külm heeringakaste või kodujuustukaste, või lihtsalt heeringas hapukoore, rohelise sibula ja tilliga värskete kartulite kõrval viib rahuliku meelega eestlase ikka pöördesse. Külmaks see pala ei jäta. Vähemtähtis ei ole sugugi ka omamaa kurk, tomat ja sibul — suvise laua raudvara. Mina ei mäleta, et oleks iial imestanud nende saakide olemasolu üle kanada köögiletil, see oli endastmõistetav. Aga siin tundub iga väike ime olevatki just nimelt — väike ime.
Nüüd, kui esimesed välismaa nektariinid ja ploomid on hinge all (kauaoodatud äratundmisrõõm), oleme valmis pärliteks, mis kodumaa marjapuudel ja -põõsastel küpsenud: murelid, tikrid, vaarikad… Naljakas, et isegi sünnimaal Kanadas tundusid teatud viljad olevat eelkõige ikkagi eesti viljad. Elu esimesi tikreid ja sõstraid nägin ma kasvamas tädide suvilate aedades Collingwoodis ja vaarikaid ning põldmarju tundsin just Kotkajärve tolmuselt kruusateepervelt. Tol ajal olid nii Eesti kui seal kasvavad marjad vaid ebamäärased ettekujutatavad pildid peas, kuid ometi teadsin, et neid süües tekib kummaline ja kaugeleulatuv seos.
