President Toomas Hendrik Ilves astus 7. juunil Rakvere vallimäele kogunenud (tavalisest karvasema ja sulelisema) rahvamassi ette ja küsis: „Mis on oluline?“ Vastu kaikus: „PUNK!“ Nädal varem oli Võrus toimunud maailma esimene võrokeelne laulu- ja rahvapidu „Uma pido“, nüüd oli tegemist maailma esimese punklaulupeoga. Eestlased on laulurahvas!
7. juunil oli Rakveres juuksuritel käed-jalad tööd täis punklaulikutele „kuldnokapesi“ pähe sättides. Lauljad ei olnud kaugeltki vaid isepäiste noorte killast: 71 koori seas oli ka pensionäridest punkareid, nt terve segakoor Väike-Maarjast. Fotole on jäädvustatud vaade tenoritest paremale. Üldmulje ei olnud tavalaulupeost vähem kirev, ega rahvuslik meelsus madalam. Foto: Märt Matsoo
Punk rock muusika sai alguse 1970ndate lõpus Inglismaal ja sellele omast protestihõngu ei suutnud raudne eesriie Eesti pinnaltki eemale hoida. Kui neetidega nahkjopedes, rõngastatud-augustatud ja soengut nn mohawk harjas kandvad noored on tekitanud „korralike kodanike“ seas hämmingut ka Kanadas, siis tasub meeles pidada, et sellel pealtnäha agressiivsel muusikal ja riietumisstiilil oli ENSV kontekstis hoopis põhimõttelisem ja olulisem sõnum: individualistlik väljendusviis! Teen, mida tahan; olen, nagu tahan; pigem anarhia kui anastajad. Mehed, kes te pukis – üritage seedida punki!
President Ilves ütles: „Meie kultuuri üks põhilisemaid osi on laulupidu. Aga sama põhiline Eesti vabanemisel oli punk-liikumine. Sest kes mõnitas massilisemalt Nõukogude võimu kui mitte punkarid? Mul on hea meel, et need kaks traditsiooni on siin kokku saanud.“ Mõni teine mees poleks presidendirollis sellisele üritusele ehk läinudki, aga president Ilves ilmselt naudib sellist muusikat väga, kuna ta kuulis laulude sõnumit esmakordselt paguluses.
Nagu korralikule laulupeole kohane, süüdati laulupeotuli, olgugi, et vaid 1,5-ks tunniks, ning sealsamas mäeveerul eemaldati kate isemõtlevale inimesele pühendatud punk-vabadussambalt. See vanarauast meisterdatud mürakas kujutab endast taeva poole kisendava inimese pead.
1700-list ühendkoori dirigeerisid oma ala parimad – eesotsas peo muusikalise juhi Hirvo Survaga. Laule ja dirigente tutvustas peojuht „vürst“ Peeter Volkonski. Koore saatsid Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester, ja bänd Streptococcus pyogenes. Peo kunstiline juht, eestvedaja ja idee autor, Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe varjas mustade prillidega veekalkveil silmi – pidu oli teoks saanud! Siis võttis ta end kokku ja juhatas sisse pungi lipulaulu „Anarchy in the UK“ (ansambel Sex Pistols / Johnny Rotten).
Parem kui jalgpall
Juba nädal aega oli igal õhtul kaks korda näidanud ETV otseülekandeid Shveitsis ja Austrias toimuvastest EURO 2008 Euroopa meistrivõistlustest jalgpallis. Nii oli üllatus suur, kui möödunud pühapäeva õhtul kl 19.00 hakati hoopis punklaulupidu näitama! Kas punkareid peeti jalgpallist tähtsamaks? Siiski mitte, mängude ajakava oli hilisemaks nihkunud. Ometi võis teatud sarnasusi täheldada jalgpallipubliku kirju maskeraadi ja vikerkaarevärviliste punklaulikute vahel. Teadagi laulavad andunud vutisõbrad oma meeskondlikke hümne ja punklaulupeo telesaatele olid pandud laulusõnad ekraanile subtiitritena jooksma – kodune karaoke! Mina muudkui möirgasin kaasa ja mu lapsuke erutus ka sellest erilisest meeleolust.
Mingit keele- ega poliitilist tsensuuri üritusel ei olnud. Ka Villu Tamme „Külmale maale“ lauldi algupäraste sõnadega, kus on mainitud Savisaart ja Lauristini... Eesti Päevalehe kommentaaris küsis punklaulupeol osalenud noor luuletaja Priit Salumaa: „Kust võtsid nõukogudeaja punkarid julguse neid tekste avalikult laulda?!“ (Elab veel Beria, kui düsenteeria, vaevab ta hingus tohutut maad. Elab veel Beria, verine dünastia, ravimatu haigus KGB!)
Kõlasid veel Tõnu Trubetsky (ans. Vennaskond) pungiajastu klassikud „Pille-Riin“ ja „Insener Garini hüperboloid“, Propellerilt, „King Kong“, mõistagi Villu Tamme (ans. J.M.K.E.) „Tere, perestroika!“, „Külmale maale“ (Nüüd me kõik sõidame külmale maale, vagunites laulame hümni kodumaale…) ja „Tallinn põleb“. Viimane oli eriti omal kohal, kuna sellele kaasa elades põles mul köögis pott põhja! Täielik anarhia! Kuid kõlaliselt mitte kuidagi.
Suhteliselt lihtsad pungilood olid meisterlikult seatud koorile ja orkestrile. Peo peakunstnik, Singer Vingeri solist Hardi Volmer isegi ironiseeris: „Liiga hästi laulavad. Koorid on laulud ära rikkunud, nad peaksid olema rämedad...“ Andrus Kivirähk lisas sama oma üritust kiitvas arvamusloos „Kas punk on surnud?“ (EPL 14.06): „Peavoolul on ikka kombeks kõik alternatiivne ära seedida ning mõnusaks tummiks muuta. Õige punklaulupidu peaks toimuma hoopis öösel presidendi aias ja sellise kassikontserdi vormis, et president ja tema nõunike kõrvad jookseksid virtsavett.“
Aga ega kõik punkarid üdini kibestunud ole. Vabadus on käes, aastad teinud oma töö ja ennäe, subkultuur on moondunud rahvuslikuks uhkuseks. „Punk on vabariigis au sees!“ (Toomas Hendrik Ilves). See paneb heldima ka kõige kõvema, karmilt needistanud, tõrva sülitava punkari.
Akadeemilise koori „Causa amoris“ Tallinna osakonnas laulev korp! Rotalia vilistlane Erik Seppingu punkarlus väljendub paruka lisamises villasele kuuele ja selle alt piiluvale muhu kampsunile. Koos elukaaslase Helen Sooväliga nauditakse parasjagu lauluharjutuste vahel seljankat. Idast saabunud ja eesti supipotti pidama jäänud seljanka nimeline supp on kirju nagu punkar: selle leem on tomatine ja iseloomulikeks koostisosadeks on vorst ja hapukurk. Foto: Märt Matsoo
Publik lossimägedes, lavalt nähtuna.
Härra president.
Eelnevalt toimus ka rongkäik.
Punk jääb igavesti!
Parukas pähe!
Vürst Volkonski mustal troonil.
Vaade tenoritest vasakule.
Linnuse varemed.
Aeg lahkuda. Nägemiseni tarvas... Fotod: Märt Matsoo