Eestlasi, kes Iirimaal üle 10 aasta elanud, on vähe, seletab Eesti Suursaatkonnas Dublinis töötav Marju Tooding. Enamus neist saabus peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga, mil Iirimaa oli üks vähestest ELi liikmesriikidest, kes oma tööjõuturu uutele liikmesriikidele avas.
Tihti, kui rääkida eestlastest Iirimaal, visatakse üldistavalt nalja kalkunikitkujatest. See jutt ajab 3,5 aastat Iirimaal välislähetuses olnud ja peatselt Eestisse naasva Marju naerma: „Sellest ei tasugi rääkida, see on tõeline linnalegend, sest nagu igal pool võõrsil, töötatakse siingi kõikvõimalikel elualadel, kindlasti rohkem küll teenindussfääris.“ Näiteks hotelli registreerides võib tulla kasuks eesti keel...
Märkimisväärselt suur on Dublini poola kogukond; selle linna vanima kõrtsi teenindajadki osutusid kauniteks poolatarideks. Dublini elanikkonna plahvatuslik kasv on suuresti tingitud nn keldi tiigrist (Celtic Tiger). Nii nimetatakse Iirimaa majanduse suurkasvu aastatel 1995-2007, mis järsult 2008. a. lõppes. „Rände kõrghetkel hindasime eestlaste kogukonna ca 3000-liikmeliseks,“ seletab Marju. „Tänaseks on see arv kindlasti vähenenud. Palju on lahkunuid, kuid selle kohta täpne statistika puudub.“
10 aastat Dublinis elanud Terje, kellega mudilasringis vestlesin, valmistub perega Eestisse tagasi kolima. Lizette ema Irina unistab sellest. On ka neid, kes ei mõtle tagasiminekust; enamik neist muulastega abielus. Ka eesti lasteklubi alustaja Moonika abikaasa on iirlane, kusjuures niisama tulihingeline iiri keele hoidja, kui ema oma keelt väärtustab. Neil on Eestist lapsehoidja ning ema räägib lastega ainult emakeeles. Tänu Moonika algatusele on mudilasring saanud Rahvuskaaslaste programmi raames Eesti Haridusministeeriumilt toetust. Eesti laste tegemisi Dublinis võib jälgida internetiaadressil /mudilased.blogspot.com/ ja eestlaste tegemisi üldisemalt arvuti kaudu aadressil /dublin.wordpress.com/