Sellise kiviga tutvusin möödunud talvel Looduse Omnibussi matkal Põhja-Kõrvemaa metsades. Looduse Omnibuss ongi buss, õigemini „avatud seltskondlik ettevõtmine kõigile loodushuvilistele“, kellega on võimalus pea igal nädalavahetusel matkata erinevais Eesti paigus koos erialateadlike matkajuhtidega, õppides nii aja-, rahva- kui looduslugu. Esmaspäevaõhtuti peab klubi pealinna Rahvusraamatukogus huvitavaid eriteemalisi ja tihti muusikalisi loodusõhtuid. Liitudes internetis jagatava uudistelistiga saab kirjute valikute osaliseks (www.looduseomnibuss.ee).

Kõrvemaa matka juhiks oli tol päeval geograaf ja autor, keskkonnaspetsialistina töötav Andres Tõnisson. Tagantjärgi, aasta hiljem emakeelepäeval palusin temalt lisainfi ning sain e-posti teel äärmiselt huvitavat teavet antud kalliskivi kohta:

„See ristikivi kolme ristiga, mis asub Paukjärve idakaldal, märgib tähtsat halduspiiri. Selles punktis jooksid vanasti kokku kolme valla piirid (Kolga ja Kõnnu vald Harjumaalt ning Lehtse vald Järvamaalt). Selline piiripunkt on seal olnud juba Mellini atlasest saadik, seega vähemalt 18. sajandi lõpust. Sama vana on ka piki piirisihti lõuna suunas sisse raiutud metsakvartalite vaheline siht, mis on tänaseni kasutuses (Aegviidu metskonna kvartalite vaheline piir). Praegu see piiripunkt halduspiiri ei tähista, kogu piirkond on Kuusalu vallas.

Kivi kirjutas tuntuks Anton Hansen (Tammsaare), kes oma olukirjelduses „Koitjärvelt“ (Päevaleht, 31. juuli 1915) pühendas kivile terve lõigu: „....Siin ongi see haruldane paik, kus õnnelikud sõnajala õitsemist on näinud, sest siia kostis kord kolme suitsu kukelaul ühel hoobil. Veel praegu võiks siin jaaniööl sõnajala õit leida, jooksevad ju kolme maakonna piirid endiselt siia kokku, kuid — kolmest suitsust, kust kukelaul võiks kosta, on ainult kaks järele ja needki suitsud käivad korstna kaudu. Sõnajala-õis armastab aga unka ja ukse suitsu ja kolmanda suitsu asemel vilgub lagedal rabal ainult laugas. Nõnda ei looda enam keegi sõnajala-õit leida ja ma kardan, et Koitjärvel ainustki pärisõnnelikku ei leidu. .....“

Tammsaare eksis veidi, kivi tähistab ikkagi kolme valla, mitte kolme maakonna piiripunkti. Viimane asus siit umbes 2 km eemal Valgejõe ääres. Tore, kui Teid asi huvitas!“ - A.T.

•

Emakeelepäeval meenuvad ilusad, lihtsad eestikeelsed sõnad nagu KIVI ja LUMI ja RIST. METS ja RADA, MEES ja KÄSI.

Meenub kirjanik Karl Ristikivi ja kirjastaja ning telesaate juht, kauni nimega Tiina Ristimets — see on metsatukk, kus okaspuude tüvedesse on lõigatud ristikesi lahkunute mälestuseks; et nende hinged elaksid hingepuus edasi ja ei hakkaks kodukäijateks. Teede ääres leidub ka üksikuid küla ristipuid (kui Lõuna-Eesti mänd, siis ristipettäi ehk -pedajas), kus matuserong tegi peatuse. Ristimetsasid on sae ohvriks langenud, kuid paljud puud on looduskaitse all ja Kagu-Eestis leidub veel neid, kes riste vana kombe kohaselt juurde lõikavad.

Ristikivi oli omaaegne maavalduste piiritähis. Vahest oli sellesse raiutud vaid jätkuvat piirisuuna tähistav soon või nurgamärk, vahest kinnis(t)e haara(de)ga piirilõppu tähistav rist. Teine ristikivi asub haual — see maakivist alusrahn, mille peale vanasti kinnitati rauast rist.

Pildil olevasse kivisse võis ristimärgid kunagi raiuda keegi sellekandi Kristjuhan või Risti Jaan. Rist kui päike, maailmatelg, igaviku sümbol ning ühtlasi „mina ja minu maa piirimärk“. Nüüd võivad ristikivi märgata tähelepanelikud Kristjan ja Kristi, Risto ja Riste või Talvi, Lumme ja tillu Ninni, kes temast riburadapidi mööda matkavad.

14. märts on Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev ja Eestis emakeelepäev. Seda tähistatakse koolides ja mitmesuguste kultuuriüritustega, ning selle puhul on lipud majade ees vardahoidjates. Vaatamata jätkuvale pakaselisele märtsile, millega võrreldav oli viimati aastal 1932, nähti just tänavusel emakeelepäeval Saaremaal esimest lõokest. Lõoke olevat ilusaim emakeelne sõna, avaldas Maalehele arvamust Tartu Miina Härma Gümnaasiumi abiturient Liis Mehine.

„Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees...“ Carl Robert Jakobson, 1868.

Eestlased Eestis

TRENDING