Jälle muudkui räägitakse hoidistamisest. Jälle mina sellega ei tegele, küll aga vaatan pealt, kui ämm puupliidi ääres askeldab ja loodetavasti jääb mingi liigutus meelde ka. Sest ma ju eeldan (unistan), et hakkan ühel päeval ise ka nõndaviisi tegutsema. Kuis siis muidu?
Mõistagi naudin tulemusi. Viimane, mis linna kaasa pandi, oli tikri-ploomi toormoos. Milline nauding hommikusel kaerahelbepudrul! Punased tikrid oma põõsastelt ja suure kollase ämbritäie Emma Leppermanni ploome oli esikusse jätnud naabri Juta.
Võrratult romantiline, sakslik nimi see Emma Leppermann. Küllap oli ta pitskraed kandev daam. Huvitav, kas õunahärra MacIntosh oleks pälvinud sellise väärika naise pilku? Ja ennäe, selguski, et Emma (sordi) sünniaasta oli 1897 ja sünnikoht Magdeburgi lähedal Saksamaal. „On suureviljaline (36 g) ploom. Viljad on väga ilusad – kollased, roosade põskedega.“ Saagikas, luuseeme lahtine, piiriliselt külmaõrn ning lupjamine teeb talle rõõmu. „Paljude arvates pole ilma „Emma Leppermann“-ita mõtet aeda pidadagi.“
Seevastu on tõmmude marjadega arooniapõõsas minus alati väikestviisi kahtlust tekitanud. Sasipäine ja metsiku olekuga, tundub ta aia piirimail või maja varjus olevat hulka salapärasem kui ükskõik milline maatõugu sõstar või kaame kaalikas. „See taim on saabunud vallutajatega idast, temast lehelugejad kindlasti ei tea,“ olin endas kindel. „Nimi juba selline, nagu siia poogitud alõtsha. Mis seal siis enam Aljoshaga vahet?“ Leidsin juba alõtsha-arooniakompoti retsepti, mispeale veendusin, et neil sotid omavahel selged! Ometi erinevalt parasiitidest karuputkest ja kährikkoerast on maarahvas seda oma aeda avalisüli ja laialdaselt vastu võtnud, kummaline küll...
Mul oli ilmselt viimane aeg (mõtteliselt) maaülikooli sõita. Ladinakeeli
Aronia melanocarpa on enamikes keeltes samamoodi aronia; ka inglise keeles nimetatakse teda lisaks
black chokeberry'le ka
aronia berry'ks.
Choke (kägistama/lämbuma) nime on ta pälvinud rohkete parkainete sisalduse tõttu, mis teda niisama suhu pistma ei meelita, vaid ikkagi pärast väikest sügavkülmasärtsu ja teiste sügisandidega kokku kombineerituna.
Euroopasse saabus aroonia sadakond aastat tagasi ja alles viiekümne aasta eest hakati Eestis laiemalt kasvatama nii aroonia suureviljalist kultuurvormi kui ka teisi eksootilisi põllumajanduslikke kultuurtaimi: ebaküdooniat (
flowering quince, „põhjamaa sidrun“), astelpaju (
sea-buckthorn) ja alõtshat (!), millel on olemas täiesti ilus eestikeelne nimi –haraline ploomipuu ehk müraploom (
Cherry plum). Nime kõla võib tekitada vaat kui palju eelarvamusi: alõtsa on prantslaste
mirabelle, järjekordne kaunis tütarlapsenimi.
Põhja-Ameerika idaosas looduslikult kasvava arooniataime marjad ehk õigemini tillukesed õunviljad on just seal mandril hiljuti kuulutatud vitmiinipommiks number üks – nad on nimelt bioflavonoidide ehk looduslike antioksüdantide poolest puuviljaaias esikohal. Antioksüdandid neutraliseerivad liigsete vabade radikaalide kahjulikku mõju organismis ning aitavad teatavasti seega kehal vähi vastu võidelda. Ka olla aroonia jõhvikast veel tugevam relv põiehädade vastu. Eestis, kus ollakse kimpus südame-veresoonkonna haigustega, loodab pensionär arooniamahlalt ennekõike vererõhualandajat; see tugevdab ja laiendab veresooni.
Läänes on ta siiski suht uus nimi laial turul ja nagu võrdväärselt võimast astelpajugi, võib teda hetkel leida eelkõige Ida-Euroopast (nt. Poolast) pärinevates mahlades. Niisiis ringiga Ida-Euroopast sünnimaale tagasi.
Emma Leppermanniga aeda jagav naabri Juta nopib parasjagu marju õunamahla sekka pügatud arooniahekilt, mille lehed Põhja-Ameerika sügisese moe kohaselt on juba punakas-oranzhikaks tõmbumas. Ta on sedavõrd ka hinnatud ilutaim aias ja vaasis, kelle kirkaid värve trumpab Eesti aladel üle vaid tulipunaseks tõmbuv metsviinapuu (
Virginia creeper). Järjekordne metsik läänlane.
(Artikkel ilmus paberväljaandes 25. septembril.)
