Möödunud suvel maailma tähtsamail ja suurimail kunstiüritusel Veneetsia Biennaalil Eestit esindanud kunstnikud Marko Mäetamm ja Kaido Ole Tallinna XIII Graafikatriennaali avamisel 10. sept. õhtul Rotermanni Soolalao Arhitektuuri- ja Kunstikeskuses. Nende kõrval on kujutis soome kunstnik Juha-Pekka Pohjalaineni maapaoga seotud stereotüüpilist suhtumist kujutavast "Nimetust sarjast 1 – 5". Foto: Egert Kamenik, Postimees
Aga kuidas ärevuseta, kui vaadata kuupäeva lehepäitsis ja jälgida Vene suursaatkonna esist kõnniteed vanalinna Pikas tänavas mattumas lillede alla Beslani lapsohvrite mälestamiseks. Kuidas vaid, kui Lihulas on mälestusmärgi mälestuseks lilled kuhjatud justkui värskele hauale, teise poole pühapaikasid rüvetatakse punase värvi loopimisega ja lepitamisküünlaid on vaja süüdata Tallinnast Lihulasse viival teel. On (ja jääb) oluliseks nii uuele Ameerika suursaadikule Eestis, värskele abituriendile ja kõikidele nende järelkäijatele, et Piret Tali eri sõjaveterane tutvustavat artiklit ilmestavad ka saksa-, vene- ja soomepoiste mundrinäited ja et Rein Taagepera avaldab jätkuvalt arvamusi vaimus “Osseedid ja Eesti leegion”.
Väikerahvaste mõistmiseks, sõja ja terrori üle mõlgutamiseks, põgenike, teisitimõtlejate, ka kunstnike mõistmiseks. Oktoobri lõpuni kestva Tallinna XIII Graafikatriennaali põhinäituse teemaks on “Maapagu” (In Exile), näituse logoks kollane kohver.
Graafika ehk trükitehnikas väljendatava kunsti traditsioon Eestis on pikk ja vääriline. Wiiralti fenomenist rääkimata said just suletud Nõukogude ajal erinevad sügavtrükitehnikad (puitu või linooli lõigatud, metalli söövitatud või kivisse kriibitud) ja paljundatud ideed kergemini liikuda. Graafikatriennaal ehk siis iga kolme aasta eest Tallinnas peetud kunstiüritus oli alul Baltimaade kunstnike trehvpunktiks, mis laienes üleliiduliseks, siis teiste nn. sotsmaadeni ja nüüdseks on ülemaailmne kunstiristtee. Graafika hõlmab nüüd ka digitaaltrükki, arvuti ja fotosünteese, videot ja muudki. Põhja-Ameerika pärismaalaste taustaga triennaalile pääsenud kunstniku hirvenahast kotikesi kaunistab okasseaokaste “trükitehnika”. Ka betoonkohvrid on n-ö paljundatud teos.
Selliseid betoonist kohvreid on hetkel Tallinnas sadakond. Nad meenutavad kaasmaalaste põgeniketee algust 60. aasta eest ja on ühtlasi osa kahe eesti kunstniku loometeest mis algas Veneetsia Biennaalil ja jätkub eeloleval nädalavahetusel Berliinis Euroopa Liidu uute liikmesriikide näitusel "E.U. Positive". Kohvrid kuuluvad John Smithile ehk siis Jaan Tavalisele, igale inimesele kes vabatahtlikult või sunniviisiliselt maapagu kogenud on. Foto: Riina Kindlam
Õnneks ei pea nendes enam keelatud kunstiväljendusi salaja vedama, nüüd saabub Estonian Airi pardal otselennuga Berliini Mäetamme, Ole, Marco Laimre, Kai Kaljo ja Eve Kase taieseid Euroopa Liidu uute liikmesriikide näitusele “E.U. Positive”, Peeter Maria Lauritsa fotosid näitusele “Mullatoidurestoran” ja Eesti suursaatkonna näitusepinnale eesti tarbekunstnike ja kujundajate taieste asemel peatselt eesti naisgraafikute tööd.
Endise Ida-Berliini kunstigaleriidest kubiseva piirkonna avatud galeriide ööl 2. oktoobril asendavad Laurentsiuse (Lauri Sillaku) kraklee lakk-kattega pragunenud, vananenud, (laetud) viljad tunnustatud eesti kunstniku Valeri Vinogradovi Nõukogude aega pilavaid väikemaalisid sarjast “Siberiaad”.
Kõik kohvrid ei ole pommid, kuid kõik on paljuga laetud. Põgenetakse, minnakse, tullakse tagasi. Ivar Kaasik maalib Berliinis juba 12 aastat, kuid igal suvel teeb ta seda oma kodulinnas Kuressaares ja Saaremaa rannas ning ta maalid ehivad parasjagu Narva mnt. ja Aedvilja tänava nurgal asuva Gallery Viviann Nappi seinu.
Tallinna XIII Graafikatriennaali kataloogi sisekaanelt: “Kuhu siis, kui enam ei jaksa? Kui maailm muutub väljakannatamatuks? Kui me pole nõus? Ei suuda? Ei taha? Kui meid ümbritseb kaos ja nälg…? Mida tõotame lahkudes? Tulla tagasi võitjana / söönuna / elusana? Kas keegi ootab meid enam? Vanemad / sõbrad / lapsed? Kodumaa? On seal parem… kuhu läheme? Kuhu? Kus kõik on õnnelikud ja rikkad? Sulgume iseendasse kogu maailma ülekohtu ees? Kes meid seal ootab…? See on maapagu.”
