Istun Emila Gustava kohvikus, kus neiud tõstavad shokolaade valgete kinnastega karpi ja kinnitavad sädeleva lindiga. Teispool teed on Riia ooperimaja. Tema taga, kahe bulvari vahel lookleb kanaliga park, kus tädid müüvad kärudest lilleherneid ja külmkastidest jäätist. Mullegi pakuti ammu eestlastele tuntud “Saldejums, ludzu!” Jalakäijate sillal mängib noor poiss plokkflööti ja taamal väljuvad lillesülemitega koolilõpetajad Läti Ülikooli peahoonest.

Tuttavad laulud, mis ülistavad Eesti mastaapidega võrreldes suurt Riia linna, on paljudele lõpuks elavaks saanud. Siin on omal ajal raha lennutatud ja ehitamisel uhkeldatud. Tornide ja kaunistustega korterimajade blokid meenutavad kohati Stockholmi ja Helsingit; samad majad kitsa tänava äärde surutuna ja rohelusse mattununa ootamatult ka Manhattani väiketänavaid.

Kohv maksab pr. Emila juures 80 kopsakat santiimi, ehk sardiini, nagu eesti sõpradega naljatades oleme ütlema hakanud. Petlikult väikestele hinnasummadele vaatamata on see tavalisest kallim hind (selle raha eest saab 4 korda trammiga Eesti Maja vahet sõita), kuid kotadega kivitänavatel käimisest löövad kannad tuld ja äkk-virgutust oli vaja. Korrutades 24-ga saab kohvi hinnaks umbkaudselt 19 Eesti krooni ja siis jagades 10-ga ca 2 Kanada dollarit. Kalaga latt ja lehmaga kahelatine münt muudkui kargavad peost ja klaasi tõstmise tervitusest Prieka! on saanud meie jaoks Kreeka! On nad ju tublid jalgpallurid ja olümplased ka.

Jalgpall oligi ühine nimetaja Esto avamise eelsel õhtul, kui Rootsi ja Holland mängisid Euroopa meistri veerandfinaalmängu. Kanadast tulnud eesti noormehed olid vaat et kõige agaramad vanalinna kõrtsis suure ekraani paistel kaasa elama. Üks oli igal juhul oranzhis ja teine kolla-sinises vutisärgis. Seekord oli meie seas ka neid, kes Rootsi hümni kaasa laulda oskasid. Ühesõnaga eestlased tunduvad olevat nelja päevaga omajagu kohanenud suurlinna eluga. Praegugi on akna taga Läänemaa liinide bussivägi ja kihnu puna-roosasid körtisid on näha rahvamassis siin-seal välkumas. Rahvarõivais naisi tuleb igal pool ette, kuid üldjuhul ei ole nad tuttavad välismaalt, vaid esinejad Eestist. Sedavõrd on Esto siis muutunud.

Kahel väljakul järgemööda tuli meile hommikul ette tuttav eesti rahvatants. Eesti infokeskuse, Suurgildi hoone kõrval taob alasit Otepää sepp ja käsitöölised meisterdavad rahulikult. Meist ei tea mitte ainult taksojuhid ja politsei, kes meid turvanud on, vaid ka kõik need inimesed, kes kilomeetrite pikkuses liiklusummikus ootasid, kuni kogu eestlaste seltskond avamiselt Vabadussambani minnes teed ületas. Kui varem ei teatud Läti Eesti Seltsi olemasolust, siis nüüd on kohalikel põhjust mõtiskelda. Meid ei ole siin palju; asi on selles, et oleme siin, kus omal ajal elas 27.000 kaasmaalast. Üldiselt teame vähe oma naaberriigist, kus ühise saatuse nähtused põimuvad uutega ja kõrvus kumavad jõulised täishäälikutepaarid.

Imestamisväärne on see, et ürituse korraldajatel puudus arusaamine ja kogemus Estost, kuid oleme tänu neile saanud rõõmsalt koos aega veeta teada-tuntud eesti päevade vormis. Ühised mõõdupuud siin ei toimi, kuna näiteks 90 aastat vana Eesti Maja oli vaid külaliste magamispaigaks ja tema remonti ihkav suur saal oli sunnitud Salakõrtsi võõrustamise au loovutama naabertrahterile, kus räägiti vaid läti ja vene keelt. Kuniks oodati rahvast suurejooneliselt galakontserdilt ooperimajast, võtsid pillimehed Kesk-Eestist lood-laulud üles ja tants läks lahti ilma pikemata. Sellest sai alguse ka vastastikune laulude esitlus/õpetamine, kuniks saabus Ivo Linna...

Galakontserdi kõrval lõi laineid Valguspidu, millele järgnes tantsuõhtu samas teatrihoones. Sujuv lavastus läks rahvale hinge, kuid samas avaldasid mitmed tuttavad ka teatud kahetsust, et oleme jäänud pigem vaatleja rolli. Olgu see siis eeskujuks ja väljakutseks järjekordseteks kokkusaamisteks! Ja miks neid ei peaks toimuma, kui meil nende järgi vajadus on? Meil on ju tahtmine kokku saada nii Eestis kui ka mujal, vähemalt nii arvasid seitsme riigi esindajad, kes punastest tellistest püssirohutorni täna varakult noortefoorumile kogunesid. Oleme harjunud olema ka mujal, muulaste seas. Kuulsime näiteks, et tänavu kogunes Hamburgi jaanitulele rohkem eestlasi kui iialgi varem. Olud on muutumas ja võimalused koosviibimisteks avardunud.

Kohalik Eesti Maja võis paljudel estolastel seekord nägemata jääda, aga see-eest täitsid nad avajumalateenistusel Peeter-Pauluse pühakoja, mis on nüüd Ave Sol'i kontsertsaal ja 60 aastat oma vabaduse aegset kogudust igatsenud. Sellest ajast saadik on Riia eestlased ühtsust leidnud vanalinna Jaani kirikus; seda ka homme nende päevade lõpetamisel.

Nüüd tuleb jõuda kähku bussile ja vabaõhumuuseumisse viimsele simmanile, kuhu rahvas suundub pilviselt ja jahedavõitu rannapäevalt Jurmalas. Päikseline suvi ootab ilmselt laulu- ja tantsupidu – ootab meid Tallinnas.

29.06.2004 Riias

Eestlased Eestis

TRENDING