Jaanitulesid ja simmaneid peetakse kõikides suuremates keskustes üle Eesti kuid paljud eelistavad veeta jaaniöö koduõues oma pereringis. Käesolev seltskond süütas jaanitule Palootsa talu mail Nooritsmetsa lähedal, Põlvamaal. Foto: Riina Kindlam
Siinses kliimas ja laiuskraadil on selline vabanemine ja trall äärmiselt teretulnud ning nõustun eilses Postimehes ilmunud väitega, et “Läänes võib eestlasi jaanipäeva pärast kadestada”.
Mul on isegi kahju soomlastest ja rootslastest, kes küll oma juhannust ja midsommarit meiega võrdse entusiasmiga tähistavad, kuid on sunnitud seda tegema 23./24. kuupäevale kõige lähemal oleval nädalavahetusel — (uue aja kubjaste võit!). Ega siis Jaani ei anna oodata; ega mardikad ja ussikesed kellast midagi tea, ööbikust rääkimata. Aastatuhandeid on rahva käike neil päevil suunanud vaid loodus ja valgus ning tahaks loota, et bürokraatlik masinavärk vähemalt Eestis ja Lätis jätkuvalt nendest päevadest suure kaarega mööda läheks. Seda enam, et jaanipäeva eel 85 aastat tagasi olid eestlased Lätis, Võnnu all tegelikult vastakuti balti aadliga, kelle poolt toodud ristiusk ja tööstust (vs. päikest) järgiv maailmakorraldus summutaski suveharja viljakuse ja valguse austamise traditsiooni n-ö arenenud riikides.
Tunnistan, et sõjakäigud meie rahva ajaloos ei ole mullegi sulaselged, kuid natu enam ma siiski võidupüha tähistamise taustast teadsin, kui need juhuslikud inimesed, kes hiljuti Postimehe reporteri Villu Päärti ette sattusid. Tuleb välja, et võidupäeva (nagu antud ajakirjanik seda nimetab) mõte jääb rahvale häguseks; ei teata, keda eestlased võitsid ja millal. Õnneks on hea ajaleht ka igameheõpikuks ning valgustab, et 1934. aastal, kui Eestis võidupüha riikliku tähtpäevana kehtestati, oli peamiseks argumendiks suveilm. Kõik teised Vabadussõja suured võidud, nii Tartu, Narva kui Valga vabastamised jäid “kehvade ilmade aega” ja külvijärgselt taheti üks püha juurde võtta, mida saaks suurejooneliselt pidada. Ometi on seda, et eestlased ja sakslased omavahel sõtta pöörasid, peetud ka ajalooliseks veaks (Pajuri sõnul “kahetsusväärne rahvusvaheline intsident”). Loogiline olnuks, et nad oleks pööranud rinde itta ja ühinenud Punaarmee vastu, mis dotsendi arvates oleks viinud Venemaal enamluse kokkukukkumisele. Kuid “kas see oleks olnud Eestile, Lätile või Leedule kasuks või kahjuks, on iseküsimus ning kas Eesti iseseisvusele sealt ruumi oleks jäänud, neile küsimustele pole lihtsalt vastust.”
Kindel on see, et Vabadussõja saatust otsustanud lahingupaigast vaadatuna süttivad täna õhtul jaanituled igas ilmakaares ning selleks on koju tulnud nii Brüsselis töötavad kui Kanadas elavad eestlased. See, et Jaan tõotab harilikult vihma, on tegelikult juba muutunud rahva seas kas halaks või siis naljaks, kuid ilmajaama statistika ei valeta, et alates 1990. aastast on Eesti erinevates paikades 23. juunil sadanud rohkem või vähem igal aastal. Tänavune kevad on ka äärmiselt jahe olnud, tänu millele sirelid ikka veel õitsevad (neljas/viies nädal läheb vist praegu), kuid ukse kõrval ootavad nii sandaalid kui saapad ja mul on parasjagu seljas fliisjakk (tuleneb see paraku inglise keelest, kanadalastele tuttavast materjalist fleece). Kivimaja ei ole endasse veel lihtsalt piisavalt päikesesoojust imanud ja tema seintest hõõgub jahedust.
Sõbranna just helistas, et on kohe mu ukse taga. Linn olevat peaaegu inimtühi, kuid arbuusi, siidrit ja muud vajalikku suutis ta hankida. Põrutame Mellistesse, Tartust veidi maad Räpina suunas. See ei ole öö, mida veedetakse linnas, vaid imelises kohas maal.