"Jõulusõim toob pühadeime meie juurde." Nii seletas puhtas eesti keeles, kõlvalt kauni prantsuse aktsendiga Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan, kes elab ja töötab Eestis juba 12 aastat. Istusime esimese advendi pärastlõunal suures, hämaralt valgustatud hoones, mis kunagi oli Püha Katariina kirik. Õigemini ta ikka on, kuigi 14. sajandil oli see keskaegse Tallinna pindalalt suurim kirikuhoone (pikkus 68 m, laius 18 m, pindala 1219 ruutmeetrit) ja nüüd on teda raske märgatagi.
Kindlasti on vanalinna külastajad jalutanud mööda Vene ja Müürivahe tänavaid ühendavat Katariina käiku, kus enamikus algkujul säilinud hoovielamutes tegutsevad klaasi-, savi- jm. meistrite töökojad, säilitades tõelise keskaegse miljöö. Selle käigu teine külg ongi endise võimsa dominiiklaste kloostrikiriku säilinud lõunamüür. Kloostri tegevuse lõpetas 1525. a. reformatsioon ja Püha Katariina kirik hävis 1531. a. tulekahjus.
Ometi on pühakotta võimalik sisendada 14. saj. säilinud teravkaarportaalide kaudu, mis tervitavad Vene tänava poolt tulijaid. Kuid tähtis on see, mida nukralt halli ja seestpoolt pigem suurt aita või lauta meenutava kiriku südant parasjagu ehib. Keskajal oli kirik väga rikkaliku sisustusega ja kui piiskop Jourdan kirjeldas Assisist pärit Püha Franciscus esimest, lihtsa kolmemõõtmelise jõulusõime asetamist jõulumissa altariks (elusa härja ja eesli vahele) ning kuidas piiskop ise väikese poisina Prantsusmaal missa keskse jõulusõime etenduses osales, oli tore ette kujutada, et meiegi ümber laiusid selle uhke kiriku kunagised kolm löövi ja kõrgusid 22-meetrised tähtvõlvid.
Sõimest sõivad, mollist jõivad
Inglise sõna manger tuleneb samast (kuigi mõnusamalt hääldatud) prantsuse tegusõnast tähenduses sööma. Ja kas eestigi sõna sõim ei tulene sellest, et loomad sealt „sõivad“. Sõim kui lapsehäll, nii Jeesuslapse kontekstis kui ka sealt edasi kandunud kaasaegse väikelapse hoiuasutuse mõistes (nagu Eestiski) on prantsus keeles crèche. Suurbritannias ja mõnes teiseski Commonwealth riigis kasutatakse aga nime nativity scene asemel tihti lihtsalt crib.
Jõulusõimede tutvustamine ja eestlastele omaseks tegemine on kahe naise, Sirje Sääre ja Ene Mellovi südameasi olnud 10 aastat. Just nii kaua on erinevates Eesti paikades olnud pühadeajal üleval jõulusõimede näitus. Paides, Kuressaares ja pealinna Ajaloomuuseumis olnud näitus on iga aastaga suurenenud ja mitmekesisemaks muutunud. Eksemplaarid Tshiilist, Poolast, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Soomest on täienev osa sõimede püsikollektsioonist, kuid nüüd võtavad visalt osa ka eestlastest koolinoored ja kunstnikud. Kohalikud olid sõimegruppe loonud savist, puidust, riidest ja papier mache'st, ka kootud ja eesti rahvariietes tegelaskujudega. Kaks Prantsusmaalt Provence'ist pärit sõime kaasasid tohutu rahvamassi. „Seal on komme kujutada terve küla sõime osana: iga kalur ja kaupmees, kes viib oma kingituse Jeesusele, on kujutatud. Tihtipeale sajad või tuhanded kujud,“ kirjeldas piiskop Jourdan.
Krakovlaste sõim kui kuningaloss
Lihtsuses on ilu ja ilu samas on vaataja silmades. Ühest küljest ei vajaks Jeesuslaps justkui siiramat pühitsemispaika kui kõige ausam lehmalaut, teisalt on tegemist kuningaga ja ettekujutuses võib kõige väiksem osmik sümboliseerida seda kõige-kõige uhkemat ja hiilgavamat. Küllap nii saidki väga erilise, tornidega lossi vormi just Krakovi linnast tehtud jõulusõimed ehk Krakow szopka (hääldatud shopka), mida detsembris linna peaväljakule koondatakse ja nende seast väljavalitu lausa paavstile kingituseks läkitatakse.
Näitust on aastaid toetanud Poola Suursaatkond Eestis, ning selle vaieldamatuks keskpunktiks oli Krakovi Ajaloomuuseumi kogust pärit vikerkaarne ime. Selle viimistletust imetlesid nii suured kui väikesed. Kohal oli Krakovi jõulusõimemeister Jan Kirsz, kes juhendas lastele samas meistriklasse ning keskaegseid rahvusvahelisi jõululaule esitas tuntud Eesti vanamuusika ansambel Rondellus. Näitus on avatud igal pühapäeval kolmekuningapäevani.
Oma jõulusõime meisterdamine on komme, mida eestlased võiksid omaks võtta. See teeb jõulumüsteeriumi lähedaseks ja elavaks, nagu seletas isa Jourdan. See kätkeb endas ajalugu ja loomingulisust ning seda võib luua oma rahva või isiklikule nägemusele vastavalt. „Kui see on armastusega tehtud, toob see armastuse sinu koju.“
