Kadrilaupäeva, 24. novembri hommikuliikluse ajal võisid Mustamäe ja Tammsaare teede ristmikku läbivaid inimesi üllatada sinna tõusnud püstkojad. Kahe nädala eest olid mardikojad kesklinnas; kadripäeva tähistati aga Mustamäel ja seda nagu mardipäevagi, õhtul enne tegelikku püha. Enne algas siit nurgalt kuulus ja kirju Kadaka turg, millest olla jupike alles, kuid mida on suuresti asendanud Mustamäe kaubanduskeskus nimega Mustikas. Hästi kontrastsetena mõjusid nüüd kesknädalal korterimajade vastas ja Hesburgeri (Soome kiirtoiduketi) kõrval mustad eesti maatõugu lambad ja magus lõkkesuits. Ühes püstkojas juhendasid kadripere liikmed maskide tegemist, millega sobiks õhtul kadrisantidena jooksma minna. Teises püstkojas tehti muuhulgas natuke praktilisemat tööd.

Ülaloleval fotol jälgivad küllatulnud lasteaia lapsed, kuidas Selma Reinsoo lambavilla kraasib, et seda saaks edasi lõngaks kedrata. Kõrval noor naine ketraski, kuid mitte voki, vaid selle eelkäija kedervarrega. Mõlemad kuulusid kadriema varustusse, kuna kadripäeva kombestik on seotud tubaste (käsi)tööde, karjaõnne ja just ratta jõul töötavate mehhanismidega. Viimane on tingitud sellest, et Aleksandria pühak Katariina, kelle järgi päev oma nime kirikukalendrisse sai, üritati ratta peale tõmmates hukata. Temast sai noorte neidude, vallaliste naiste ja naisüliõpilaste kaitsepühak ja kadrisandidki on varem olnud pigem tüdrukud, kes end valdavalt valgesse riietuvad. Kuid kui tüdrukud marti jooksevad, kuidas siis poisse kadrikommetesse ei kaasata. Eraldi tasub ära märkida, et pildilolevatel lastel on seljas kollased helkurvestid. Need on pimedal talvisel ajal saanud justkui lasteaialaste välivormiks, et nad autojuhtidele hästi nähtavad oleksid. Hanereas kõndivad kollased pardipojad hakkavad kõikidele kaunikesti silma.

Lõkke ääres lõnga kraasivat vanaprouat nimetasid kõik kadripere liikmed vanaemaks. Selgus, et tema lapselaps Tuuli on üks ürituse korraldajatest ja kallas sealsamas tulel olnud pajast külalistele sooja teed. Juhtumisi ei ole vanaema Selmale Toronto, tema eestlased ega Eesti Maja võõras, kuna seal elab tema vend Albert ja mitmed tuttavad, keda ta palus soojalt tervitada.


Küllap enamik eestlasi on küttepuude lõhkumisega n-ö “sina peal” (ehk siis mitte viisakusest teietavad tuttavad), kuid fotodel on näha kadumaläinud kunsti, mida vast iga käsi proovinud ei ole. Eesti Vabaõhumuuseumis puidu restauraatorina töötav Lembit Kõrgend õpetas tänavustele martidele ja kadridele peergude kiskumist ehk tõmbamist. Peerg või pird on pikk puulaast, mille põledes vanasti tube valgustati. Kalevipojast on tuntud read: “Aga ükskord algab aega, kus kõik PIRRUD kahel otsal lausa löövad lõkendama, lausa tuleleeki lõikab…” Peergu heaks, kuni pooletunniseks põlemiseks peab ta olema tehtud oksakohtadeta lõmmupuust. Vastavates tingimustes kasvanud puu (mida oli küllaltki raske leida, kuid liigilt võis olla kõike muud peale praksuva kuuse) lõhuti parajateks lõmmudeks ja pandi kuivama. Seejärel kisuti need omakorda peenteks peergudeks tööriistaga nimega kiin, nagu seda teeb pildil Lembit. Selleks tööks sobis uuemal ajal ka kahe käepidemega liimeister ehk koorimisraud ehk vooluraud, mida kasutati palgi koorimiseks. Kui peerg oli mõnd aega veel kuivanud, pisteti ta otsapidi kas seinapalkide vahele või pilakusse. Parempoolsel fotol on näha seda rauast sepistatud konksu kadakapuust jalal. Ka kogu jalg võis olla sepisest.

Mardilaupäeval, 9. novembril Lembituga Tammsaare pargis juttu alustades (ja kiini esmakordselt kätte võttes) selgus, et ta on kümneid kordi Torontos käinud. Seal kaua elanud õde on nüüd pere juurde Eestisse tagasi kolinud, kuid Lembitul on endiselt palju häid tuttavaid Ontario järve kaldal, kellele ta kaunist pühadeaja algust soovib.

Märkmed: