Krista Leesmentil (35) on hetkel hästi kiire. Viimane põgus sõnum, mida ma temalt sain, teatas, et ta kolib järgmisel hommikul mängude ajaks Whistlerisse. Vaid see teadmine, et kaks aastat tööd Vancouveri kontoris on läbi ja nüüd minnakse mägedesse, nüüd algabki SEE KÕIK, ajas minugi parajalt ärevusse.
Krista esimene kokkupuude olümpiaga oli vägagi lähedane, tema kodulinnas Calgary’s aastal 1988. Tema ema Helgi esines avatseremoonial ja ka Kristal oleks olnud võimalus seal tantsida, kuid mängis selle maha „ealiste vastuolude tõttu“. Ning pärast kahetses, nii maagiline oli see kõik olnud.
Ülikooli tuli Krista Ontariosse, kus tal juba palju eesti sõpru ees Jõekääru suvekodu päevilt. Ta lõpetas Waterloo ülikooli
Recreation and Leisure Studies eriala ja siis tegi Guelphi ülikoolis magistrikraadi MBA hotellinduse ja turismi alal. Vastastikku üle piiri teineteisel külas käivate eesti sõpruskondade kaudu tutvus Krista Connecticuti aktiivsest eesti perest pärit Ivo Salmrega, kelle töö nad peale Jõekäärul peetud pulmi Saksamaale, Aachenisse viis.
Saksamaal elades otsustas Krista Torino olümpiamängudega kätt proovida. „Võtsin kuu aega vabaks ja mõtlesin, et lähen sinna vabatahtlikuks ja vaatan, kuidas mulle see olümpiaasi meeldib,“ meenutab ta möödunud suvel Tallinnas Eesti Päevalehele antud intervjuus. Kahetseda ei tulnud: „See oli nii võimas kogemus!“ Torinos sai ta tööd olümpiakülas. Palju ei pidanudki tegema, tuli vaid uksel sportlaste dokumente kontrollida. Niimoodi nägi ta ära pea kõik maailmakuulsad atleedid.
Kuna vahepeal oli selgunud, et abikaasa töö arvutifirmas Microsoft viib nad Seattle'isse, oli Torino hea koht, kus jalg Vancouveri mängude ukse vahele saada. „Ma lootsin kedagi kohata, kes aitaks mul Vancouveri olümpial tööd saada, aga kõik ütlesid: minge vaadake meie veebiküljele, seal on mitu-mitu tööpakkumist.“ Hiljem võttis ta ise asja käsile. Nüüdseks on ta Vancouveris töötanud (ehk abikaasaga Vancouveri ja Seattle'i vahet liikunud) kaks ja pool aastat.
Tema ülesanne sponsorite ja turundusosakonnas oli muu hulgas korraldada paar korda aastas sponsorite konverentsi, kus firmad said infot mängude käekäigu kohta. Kokku on olümpiamängudel 65 ametlikku sponsorit ja osakonnas töötab 20 inimest.
„Võrratu on töötada organisatsiooni heaks, mille lõpptulemus on nii uskumatult võimas,“ kirjutab Krista oma blogis ehk internetipäevikus. „Eelnevad töökohad ei ole suutnud mulle nõnda pisaraid silma tuua! Kolleegid on entusiastlikud ja õhus on elektrit – nii suhteliselt lühikesest ja intensiivsest tööst ei jõua ju keegi tüdineda, tuurid ainult tõusevad!“
Kuna olümpiamängude korraldamine on suurel määral projektipõhine, lõpetavad pea kõik umbes 1500 korraldajat töö pärast mängude toimumist. Ja kuhu edasi? Londoni olümpiale? Krista teab vaid, et „kui oled niisuguse suure organisatsiooniga töötanud, siis see on suur ukseavaja“ — nii kinnitas ta Eestis reporter Teele Tammeorule. Vabatahtliku tööd tulevastel olümpiamängudel soovitab ta kõigile. „See on vaid kord elus. Ma olen siiani Torino peale mõeldes nostalgiline.“
Kohalikest eestlastest vabatahtlikke on Vancouveris ligemale 30, kirjutas Eesti Ekspress 2. oktoobril artiklis „134 päeva olümpiani“, kus uuriti, missugune on eestlaste roll olümpiamängude ettevalmistustes. Üheksa kohalikust kaasmaalasest vabatahtlikku on saanud väljaõppe ja määratud Eesti võistkonnale igati abiks olema, teatas Vancouveris kaasmaalasi värbav ja organiseeriv Linda Valter Aug.
Oma viimases e-postis enne Whistlerisse sukeldumist rõõmustas Krista: „Mul on hea meel kuulda, et olümpiapalavik levib ka Eestis!“ (Vähemalt üks väike inimene tutvustab taliolümpia maskotte: yetit ehk loominimest Quatchit, merikaru Migat ja loomade vaimu Sumit uhkusega oma särgi rinnal Tallinna lasteaia rühmakaaslastele.) Kristale olid omakorda just saabunud Eesti olümpiadelegatsiooni esindusrõivaste hulka kuuluvad kaunis t-särk ja kindad, mida oli võimalik Kanadast tellida. Neid saab näha Eesti Olümpiakomitee võrgulehel (
www.vancouver.eok.ee), kus saab eestikeelses keskkonnas elada omadele kaasa.
Mängude lõpuni hoolitseb Krista Whistleris sponsorite eest ja rändab sealse kuue võistluspiirkonna vahel. Mõistagi ootab ta pikisilmi eesti sportlaste kohtamist ja lohutab mind, et lund olla küllaga, Whistleris igal juhul, mitte muretseda!
