Tallinnast pärit Maris Taimla (23) koges seda kirevat möllu esmakordselt, temale on omased veidi tagasihoidlikumates toonides mardi- ja kadrijooksmised 9. ja 24. nov. õhtutel. Evi (29) ja tema vend Iisak (28) Andreller on Torontos sirgunud ja hiljuti Vancouveris elanud ja õppinud noored. Toetuste soetamise ehk fundraisingu alal töötav Evi on tänavu pikalt Lõuna-Ameerikas rännanud ja Iisak viimased kaks aastat Tallinnas inglise keelt õpetanud. Tema enda sõnul saabus ta 2008. a. suvel esmakordselt Eestisse, sihiga avastada oma pere pärinemislugu ja tutvuda eesti rahvamuusikaga. Õpetamise kõrvalt mängib nüüd Iisak kitarri kohalike ansamblis „The General Vicinity“ ning palju pille (k.a. kandleid ja sülearvutit) soolo ettevõtmises „Epifolium“, luues iidsetele rahvalauludele uusi seadeid. Mõlema muusikaga saab tutvuda myspace.com internetiavarustes.

Eestis sai Iisak eesti keele rääkijaks ja kohtus Prantsuse Lütseumi ja Tartu Ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse lõpetanud Marisega. (Eesti ON võimaluste maa!) Tänavu suvisel üle-Kanada reisil nad muuseas töötasid vabatahtlikena Briti Kolumbia Okanagani orus mahepõllumajandustalus ja kihlusid. Eestisse naaseb paar uuel aastal. Seal on plaan abielluda ja elama jääda. Hetkel töötab Iisak pakendiringlust suunava projekti Stewardship Ontario jaoks ja Maris teeb kaastööd eesti tõlkefirmale, hoiab kohalikus eesti peres lapsi ja koristab.

Pelgulinna Gümnaasiumis on Iisaku kolleeg samuti Torontost pärit Liisa Novek, kelle ettevõtmisel korraldati tänavu neljandat korda õpilastele suur Hallowe'eni kombestikku tutvustav õudustemaja. Huvi ürituse vastu on iga aastaga sedavõrd kasvanud, et tänavu peeti seda suuremates ruumides, täpsemini Sõle Gümnaasiumi garderoobides (mis pidavat väga vanglale sarnanema). Kõiki Põhja-Tallinna koolinoori ja õhtul ka laiemat publikut kutsuti hirmutamisest osa saama.

Maris oma esimesest Hallowe'enist: „Hämmastas, kui meeletult tõsiselt inimesed seda võtavad! Juba paar-kolm nädalat varem pannakse kaunistused välja (mõned neist ikka väga vägevad ja lausa hirmuäratavad!) ja kostüüme hakatakse juba kuid varem planeerima. Eestis on mardi- ja kadripäev palju spontaansem. Eks vanasti sai oma kandi lastega marti ja kadrit jooksmas käidud küll: kaltsud selga ja näod mustaks võõbatud. Mis mulle aga meie eesti traditsiooni puhul rohkem meeltmööda on, on see, et lapsed kommi eest ikka midagi tegema ka peavad: me harjutasime ikka kõvasti oma laulu- ja tantsukava, samas kui siin tuleb öelda vaid „temp või komm“ ja maius ongi käes.“


Üks või kaks kõrvitsat on eesti maakodudes kuskil varjatud aianurgas sõnnikuhunniku otsas ikka kasvamas. Aga terve põllutäis! Seda oli lahe näha ETV saates „Sõida maale!“, kus tutvustati kõrvitsakasvatajate tegemisi, kes AS Põltsamaa Felixit ehk purkipanijaid varustavad. Tänavu saadi 1400 tonni kõrvitsat Põltsamaa lähiümbrusest, mõnesaja km raadiusest. Selle aasta kuum suvi mõjus kõrvitsatele ülihästi. Viimane valmimisnädal on kriitiline, et värv kinnistuks ja kõrvitsaliha püsiks ilus kollane. Kahvatuid salatikuubikuid tänuvu ei leia.

Kõrvitsa puhul on tegemist 50% jäägiga. „Sisemus ja koor ja kogu see jääk liigub meie partnerile, kes valmistab sellest ökoloogiliselt puhast põllurammu,“ räägib Põltsamaa Felixi juhataja Anti Orav. Veel üllatab, et 90% Põltsamaal valmistatud kõrvitsast läheb Soome, nii jaeturule kui ka toitlustussektorisse. „See on väga huvitav fenomen, et Soome toitlustusettevõtted, ka koolid, pakuvad kõrvitsat palju enam kui meil. Seda süüakse kordades rohkem ja aastaringselt. Võikski teha üleskutse, et ka Eesti toitlustusettevõtted kasutaksid kõrvitsat julgemini,“ jätkab Orav.

Eesti oma maitset – koduses marinaadis kõrvitsasalatit (äädika baasil) me tunneme. Soome turu jaoks läheb teele mangoiset kurpitsapalat kolmekilostes tünnides. Kõrvitsale on lisatud mango lõhna- ja maitseainet ning pakutakse lastele koolides magustoiduks. Ka soome traditsioonilisema kõrvitsasalati kuubikud on väiksemad ja vähem magusad. Rootsi saadetav pumpasallad ei maitsenud eesti saatejuhile kohe üldse. Kõrvitsaribadele on lisatud ka paprikat (s.t. red pepper, mitte sellenimeline vürts). Igaühele oma.

Vast on lehelugeja olnud kimpus kõrvitsaliste nimedega eesti keeles. Meil ei eristata alamliike pumpkin, squash ja gourd; kõik mahuvad ühisnimetaja alla kõrvitsalised. Ümara oranzhi kõrvitsa kõrval on eesti toidulaual nüüd juba väga kodus zucchini (Inglismaal ja mujal ka courgette). Kõige enam kutsutakse seda suvikõrvits ja kabatshokk (venekeelsest nimest, nemad ju tundsid seda vilja enne meid), aga hiljuti ka rullkõrvits.

Suvikõrvits (kui summer squash) on tegelikult laiem nimetus, aga ilmselt Eestis talikõrvitsaid veel laiemalt ei tunta ja nii keel arenebki – oma kogemuste piires. Butternut squash on eesti keeli muskaatkõrvits, gourd on pudelkõrvits (tehakse neist ju pudeleid ja muid anumaid) ja spaghetti squash, mille sisu küpsetatuna meenutab spagette, on ei midagi muud kui spagetikõrvits. Aga see teine squash, kus sportlik paar väikest musta palli toakeses edasi-tagasi virutab? Sellel on ka eestikeelsem nimi, seinatennis.

Märkmed: