Värsked kastanimunad on tõepoolest vapustavalt kaunid, kuldpruuni nahaga ja justkui lakitud. Ererohelised, okkalised kestad millest nad vabanevad, ei ole vähem kaunid, nad oleksid justkui väikesed satelliidid või kosmosesiilid. Mulle on tänavu juba kaks kastanimuna kingitud: naabriproua tuli vastu ja andis, meessoost kolleeg poetas ühe pihku Berliini tänaval ja enne seda olin ise kaks tükki ühes Praha kirikuhoovis tasku pistnud. Annaks taevas, et nad nüüd omavahel segi ei läheks. Seostega õnnekuulid ikkagi. Praha vanalinna kohal kõrguval imelisel pargimäel sattus rajale ka teistsuguseid, ülikarvaseid kastaniviljakestasid, milletaolisi varem polnud kohanudki. Nagu suured takjad.
*
Tegime tiiru Koplis, päris mere ääres, endiste Vene-Balti laevaehitustehase töölismajade vahel. Minu suureks imestuseks on sealsete majade vahel munakiviteed. Uskumatu omaaegne uhkus. Enne oli siin rohkem maju, mõned on vahepeal ära kadunud, lammutatud. Ju siis olid tühjad ja lagunenud. Sellel kandil ei ole eriti hea maine, siin on väga palju kodutuid, töötuid ja mitme-aine sõltlasi. Kokku on viis liini (nii nimetatakse neid tänavajuppe) ja ometi olid näiteks Kolmanda liini kõige mereäärsema maja teise korruse korteril kaunid pitsilised kardinad ees ja nende all õitest tulvil lillekastid. Kogu maja oli tipp-topp ja kena aiatara ümber. On rahvast, kes hädasti unistab selle ajaloolise piirkonna säilitamisest ja taasõitsengust. Lootust annab 13. sept. Eesti Päevalehes ilmunud artikkel: „Räämas Kopli liinid muudetakse miljööväärtuslikuks piirkonnaks”.
Kasse kohtasime palju, nii pooltühjade majade aknalaudadel peesitamas kui tänaval jahti pidamas. Hästi omapäraste nägudega kiisud olid. Upitasime end ühe mahajäetud maja aknast sisse. Uurisime plekkahju, rusuhunnikust endise pliidi rohelisi email kahhelkive ja aegajalt võpatasime ootamatute häälte peale. (Närv oli ikka sees, uudistasime ei-tea-kelle valdusi). Juba oli tulnud üks kahtlase välimusega mees oma sõbrale alt ülakorrusele vene keeles hõikama. Kellegi varjupaik oli ilmselt maja teisel korrusel. Jälle kostusid justkui kellegi sammud: müts ja praks. Väljas, kuuride taga oli palju praksuvõimalikku prügimaterjali, kuid selgus, et müratekitajad olid vanad kastanid ise, kuulikesi järjekindlalt põrgatamas vastu niisket musta mulda, mis juba kollastest lehtedest kirju.
*
Heina tänavat olen imetlenud igal aastaajal ja südames korduvalt tänanud seda ettenägelikku linnaisa (või kes iganes see olla võis), kelle algatusel sai kunagi siia istutatud kaksik-tammerida. Eestiaegsete kahe- ja kolmekorruseliste puitmajade aknad avanevad seega otse lindude-ellu, all on neil päevil kokkuriisutud lehehunnikud ja ratastega sõitvad lapsed. Paralleelselt lääne pool kulgevas Ristiku tänavas on päevinäinud hõberemmelgad, teisele poole jäävad samas (loode) suunas Kopli poolsaare tippu viivad raudteerööpad.
Tammede lehed on siin Kanada omadest väiksemad ja õhtuvalguses pitsilised, leheotsad ümarad. Puhtaks riisutud maa peal paistavad läikivad helekuldsed tõrud eriti silma. Nemadki on varemnähtuist teravakujulisemad ja lendavad Säästumarketi kilekotti peaaegu omal jõul.
Kell oli juba üks läbi, kui pakuti: „Lähme tõrusid tallama.“ Oli soe reede õhtu, oktoobrikuine, palju sarnaseid veel võtta on? Öösel on need tänavad jälle hoopis teised.