9. mai näitas väga ilmekalt ette keerist, mille keskel elutsevad eestlased. Kas siis ise keerates, vändates või asja jälgides. Pühapäev oli eelkõige emadepäev ja teles oli otseülekanne Estonia teatri kontsert-aktusest, kus aasta emaks pärjati Haapsalu muusikaõpetajast vanaema Maaja Moppel (kes laskvat oma lastel vabalt hingata ja ise otsustada). Raekoja platsil, kus kõikvõimalikud kohvik-õllekad on külmade paekivimüüride vahelt päikese kätte pudenenud, peeti ära ka selle aasta esimene vabaõhuesinemine; emadele loomulikult, aga ka nende tibudele.
Selline nägi välja Kadrioru lossiaed 9. mail: Rootsi kuninga Gustav V 1929. a. istutatud tamm vaikselt lehte puhkemas ja võõrasemad juba miniatuur hekkide vahele istutatud. Ümbritseva lossipargi kastanid heitsid juba tõsist varju ja luigetiigi ümber tiirlesid pered lastevankritega. Lossis ehk Väliskunsti Muuseumis oli viimane päev näha Bremeni Kunstihoonega koostöös esitatud Albrecht Düreri (1471-1528) graafikaloomingut, täpsemini puulõikesarjade paremikku. Foto: Riina Kindlam
Esinesid Nukuteatri ja muusikali Grease näitlejad/lauljad ja pubekate (puberteedi eas olevate) lemmikud, rockansambel Terminaator. Plats oli äärest ääreni täis ja õhtul näidati teles.
Aga 9. mai on ka hoopistükkis midagi emadest kõige kaugemat; punavägede võidupäev natsi-Saksamaa üle II ms.-s ehk meie rahva ikkepõlve uue alguse päev. Kuid demokraatlikus riigis võib loomulikult minna Tõnismäe pronks sõduri juurde, lõõts rinnal ja pudel taskus. Me kõik oleme midagi kaotanud. Ja võitnud. Ja kahtlemata on huvitav täheldada, mida kõike ja kuidas on võimalik pühitseda.
Äärmiselt irooniline siiski, et mõnesaja meetri kaugusel Vabaduse väljakul toimus samaaegselt europäev ehk Euroopa Liidu infolaat, kus nüüdsed vennasriigid tutvustasid end ja jagasid träni ehk nänni ehk siis särke, kotte ja muud. Ja rahvas rabas. Samamoodi tunglesid soomlased neil päevil oma pealinna Senativäljakul Eesti asjast hõngu või tükikest saama. Esineti ja pakuti juua, süüa, ilu- ja tarbeesemeid enam kui 200.000-le uudishimulikule hõimuvellele, et ülelahe külla ei tuleks vaid need, kes kohe niisama viinakohvriga minema punuvad. (1. maist saadik on tõepoolest näha nn. viinaralli märke ehk rahvast reisisadama poole liikumas papp-kohvritega, milles vist 4? pudelit kanget valget.)
Tõenäoliselt oli meeleolu igati rahulikum Niguliste kontsertsaal-muuseumis, mis on ja jääb siiski alati kirikuks, olgem ausad. Detsembris avastasin, kuidas seal pühitsetakse nigulapäeva ja nagu madisepäevi ja teisigi (mitmeid Maarjaid), on nigulapäevigi kaks: talvine ja kevadine. Jälle avati vaid mõneks tunniks uudishimulikele peaaltari tiivad, kuid seekord oli ka näitus sakraalesemetest, kus väljendatud ema armastus. (Päev varem oli IV Põhjamaade Luulefestivali raames seal peetud ka kirjanduslik jumalateenistus ehk muusika- ja 8 erikeelsed luuleettekanded ning ega emadepäeva teemast ei ole kaugel ka väärikas ajakiri Eesti Naine, kelle 80. sünnipäeva peeti emadepäeva eel.)
Kirjandust ülistati ka Tartus, kus toimusid kirjanduspäevad Prima Vista ja sõuti Emajõge pidi rohelusse. Alanud on ka tervisespordi hooaeg: Tartu 23 km jooksumaraton oli juba selle hooaja teine suurim; 1. mail joosti ümber Viljandi järve. Tuhanded võtsid osa mitme päeva ja mitmesaja km-st jalgratkaretke ringist Alutagusel, mis algas ja lõppes Jõhvis. See oli juba 15. Roheliste organiseeritud rattaretk; need algasid n.n. fosforiidisõja ajal Ida-Virumaal. 9. maile sattus ka imekombel looduskaitsepäev. “Mäger rahvusloomaks!” kuulutasid noored ja kogusid selleks allkirju.
Mina seadsin sammud Kadriorgu, puumajade esistel emadepäeva puhul rippuvate eesti lippude alt Koidulat mööda kunsti poole. Viimane päev oli Albrecht Düreri näitust näha ning ootamatult ilmutasid end lossiaias ka president ja presidendiproua koos austatud emade väega. Seejärel läksin uue kunstimuuseumi ehk KUMU edu piiluma, mis lossist saja meetri kaugusel Lasnamäe paekaldasse uuristatakse.
Seal, Mäekalda tänaval kuulsin ülal tuttavat laulu: täpselt meie Robini ehaeelne lõõritamine. Ajasin pea kuklasse süüdlast otsides, kui selja tagant lähenev taat teatas: “See on must rästas”. “Ahhaa, ta kõlab nii väga meie Kanada punarinna moodi,” ütlesin ma helilooja Veljo Tormisele. Koduteel olles janukustutuseks Kadrioru kohvikusse põiganud, istus minu kõrvale kirjanik Mati Unt. Kolmandaks kevadekuulutajaks sai seltsiv vint. Ei, ikka noka ja sulgedega — metsvint, lagipea sinihall, põsed roosakad.
